Eesti Klassikaliste BMW'de Klubi foorum

Minu esimene talveralli.

Hommik. Varajane hommik... öö oli niigi veidi rahutu unega ja nüüd peab siis ärkama. Vaatan aknast välja - Rockstar vaatab mulle kuidagi rahutu pilguga otsa, ise olen ka rahutu, ees on tähtis päev. Lähen õue, tundub, et päike on igaveseks kustunud - õues on pime, tuul kangutab hambaid suust ja temperatuur on alla lämmastiku külmumistäpi. Jube.

Istun autosse, keeran võtit ja nii nagu iga eelminegi kord käivitub auto probleemideta. Kuigi auto läks käima, pole rahutus minust kuhugi kadunud, õrnalt nahkkindaga rooli ja käigukangi paitades liigun oma kaardilugeja suunas. Ka tema on rahutu. Kell on 7.15 hommikul, kui jõuame valitud bensiinijaama. Jaamast jooksevad välja kaks üdini rõõmsat ja lehvitavat kuju, tervitavad meid valjuhäälselt ja istuvad oma Ameerika autosse, mis kannab küll teistsuguse numbriga kuid sarnast kleebist. Kui nemad on nii rõõmsad, siis miks mina olen rahutu - ei tea. Lükkan tankimispüstoli paaki ja panen kütuse jooksma, ise üritan samal ajal kahe käega hambaid suus kinni hoida. Tuul on jube.

Peale tankimist sõidame stardipaika. Stardikoosolek on just alanud - Priit Veski räägib eesootavast sellises võtmes, et Põhjapoolusel end alasti olles vasaku jala väikse varba küünega läbi jää kaevata on eesootava ralli kõrval puhas mõnu. Tuul tugevneb. Sünkroniseerime kellad, kui parkla sissepääsust pööravad sisse esimesed tsiklimehed. Lämmastik oli ammu juba käega löönud, aga osad optimistid sõidavad tsiklitega. See on vanatehnika vaim, ma ütlen.

Enne starti veel kiire kohv ja pirukas koos Ervin Lille tiimi ja Ingmari tiimiga ja siis starti. Esimeses kurvis on näha seda kust tee peaks minema ja seda valli, kust tee ei läinud - kuid keegi seda arvatavasti ei teadnud. Liigume esimese kiiruskatse suunas, teed on täis tuisanud ja keegi on ühe hange kõrvale paigaldanud dzhiibimehe. Nagu hiljem kuulda oli, polnud see juhus vaid umbes nagu veepudel voodikõrval peojärgsel hommikul - tegelikult saab ju ilma ka, aga peavalu on oluliselt rohkem.

Esimese AKP (aja kontrollpunkt) ajad tühistati, ilm oli täbar ja võistlejad kogunesid SS1 (esimese kiiruskatse) stardijärjekorda. Üks mees tuli autost välja, ilma kinnasteta, hüppas lumme ja hakkas lumeingleid tegema. Ma arvan, et isegi lumi oleks selle külmaga hea meelega kuskil soojas olnud, aga see mees nii ei arvanud. Paneme kiivrid pähe, ootame stardimärguannet ja sõidame esimese kiiruskatse läbi. Amordid, kellel oli ka arvatavasti külm, tahtsid tuppa tulla. Sooja. Ja osalt ka seepärast, et neid maapind selleks sundis. Aga Rockstar teadis, et kui peab esinema, siis peab esinema. Haavu lakutakse hiljem.

Alustame liikumist teise AKP suunas, ilm on endiselt sama, siin-seal teekõrval on värsked jäljed vanatehnikast, mis täbara ilma kiuste seiklusi etteantud raja kõrvalt on otsinud. Sõit jätkub, lund on palju ja rahutus hakkab kaduma. Kiirus kasvab koos tujuga. Siin seal on kraavis autosid, mille ümber askeldamas suur seltskond abivalmis inimesi, kes ei andnud alla nii lihtsalt nagu juba nimetatud lämmastik. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis ega see lämmastik mingi suurem asi elukas pole kunagi olnud - okei, aitab õhu molekulmassi veidi kergemana hoida, et inimestel oleks kergem hingata ja ronib läbi torude põlemiskambrisse, et kiirendada tehnika liikumist, kuid teiselt poolt saboteerib kõiki õhu- ja tehnikanautijaid osaledes erinevate lõhkeainete koostises. Selline kahepalgeline tegelane.

Igatahes kulgeme mööda etteantud rada, salongis tubaselt soe, raadiost kõlab ajastukohast muusikat, paak on kütust täis ja kuna juba mõnda aega pole pidanud puidu ja retrorohelise viimistlusega kabinetist lahkuma, hakkab elu juba päris ilus tunduma.

Läbi katsumuste jõuame lõunale Halingasse ning näeme siin-seal haavu lakkumas paljusid rallisõitjaid. Abivalmis rallisõitjad muidugi ei hoolinud endi haavadest, vaid oma tehnika omadest. Lõunapausil pakutakse süüa-juua ning kuna auto oli 20 minutit juba seisnud, otsustasin selle igaks juhuks käima tagasi panna. Rockstar oli arvatavasti vahepeal lämmastikult saanud mingit kuratlikku nõu ning oli starteri vooluahelast, mis ühendab akut, starterit, süütelukku ja tõmbereleed vahelt ära rääkida. "Kuradi lämmastik, saboteerib ka meid," mõtlesin. Korraliku ettevalmistusega talverallile tulnud meestena oli meil kaasas aga vajalik mõjutusvahend. Sapöörilabidas. Ma arvan, et te hakkaksite ka endid liigutama, kui teid sapöörilabidaga pekstakse, rääkigu see lämmastik mida iganes. Nii ka starter. Läks uuesti sõiduks.

Peale lõunapausi oli lisaks nimetatud tuulele, mis vähemalt kohalikult Halinga parmult oli juba hambad suust kangutanud, sadama hakanud ka lund. Ja vahepeal tundus, et alt üles. Või risti maaga. Või diagonaalis. Või ringikujuliselt. Aga igatahes mitte nii, nagu need ilmateate pilved televiisoris näitavad.

Esimese paari kilomeetri järel olid esimesed autod (suured) kraavis. Rõõmsad talverallitajad nende kõrval abi ootamas ning hinnates Rockstari jõudu (66kw ja natuke üle tuhande kilogrammi massi) nimetatud kraaviuurijate sõidukiga võrreldes (PAZ buss) tuli tõdeda, et nii väga kui me ka tahaks aidata, pole meil selleks jaksu. Erinevaid "Lepiku-poisse"1 oli teepeal palju ja peatusi tuli ette päris tihti.

Helistab mulle mu tädimees, kes Taali krossirajale kiiruskatset vaatama on tulnud. Kõik inimesed, kellelt ta teed küsis, saatsid ta koju tagasi. Sellise ilmaga ei sõida seal krossirajal isegi lumesaanid mitte, väideti. Lumesaanid ei sõitnudki, kuid vanatehnika küll. Kohati küll tõukava jõu abil, aga sõitis. Kohati küll vallidesse kinni, aga sõitis. Nii ka meie Rockstar, kusjuures isegi ilma mingi kõrvalise abita. SS2 läbitud asusime teele AKP3 suunas.

Teed olid järjest hullemad.

Õues hakkas pimedaks minema. Vastu tuleb juba tuttavate kleebisega Zhiguli. "Tee on kinni, läbi ei saa" kõlab juhi suust. See on päris tõenäoline arvestades seda lume liikumist, mille kirjeldamiseks arvatavasti ei piisaks isegi kuuest dimensioonist.

Vaatame edasi, jaa, nii ongi - autod järjekorras ja meie ees suur hulk autosid lumes kinni. Keerame ringi ja mõtleme uut marsruuti KPsse (kontrollpunkti). Saame vaevalt kilomeetri sõita, kui tee on ka teises suunas kinni. UAZi-poisid olid ka otsustanud veidi offroadi teha. Läbi polnud võimalik pääseda. Langetati otsus UAZ välja tõmmata ja siis mitme dzhiibi järel eelmainitud lumisest kohast läbi murda. Rockstar ja tema naiivne piloot (mina) aga sattusid teistest uuesti ümber pöörates ette ja mõtlesid "aaah, läheb läbi küll". Läks küll läbi.... valli... päris korraliku kiirusega... "Lepikusse". Lumi oli munadeni, tee oli suht kaugel ja nii naljakas kui see ka pole - auto jäi kinni. "Lämmastiku töö," mõtlesin. Aga peaaegu enne kui saime olukorra hinnatud, olid kohal UAZi-mehed, vähemalt 5 tõukavat talverallitajat ja mitu labidat. Köis külge, osad kaevama, osad tõukama ja mõne aja möödudes olime teepeal tagasi. Laadimine oli kadunud, aga auto töötas ja saime sõitu jätkata - küll juba dzhiipide järel.

Laadimine tuli vahepeal korraks tagasi, ent kadus siis taas. Lund viskas üle kapoti, kiirust tuli peal hoida, et mitte kinni jääda. Kuid tuju oli hea - mitte küll nii hea kui enne "Lepikut", aga siiski hea. Otsustasime kõik KP´d ikkagi läbi sõita ja seda ka tegime. Lõppu jõudsime kell üheksa õhtul. Auto oli põhimõtteliselt töötanud järjest kella kuuest hommikul - ja seda peaaegu probleemideta.

Pühapäeva hommikul ei olnud starter aga valmis taas töölepingut minuga sõlmima. "Kuradi lämmastik," mõtlesin. Avasin kapoti. Hmm, andsin lämmastikule andeks. Isegi kui tema käsi oli mängus, siis arvatavasti mängis oma rolli ka see, et kapotialune oli mootoriploki ülemise ääreni lund täis. Puhastasime auto ja asusime tagasiteele.

Sõitsime mööda pikka ja sirget Tallinn-Pärnu maanteed... ja esimesel võimalusel keerasime väikestele teedele ja korraldasime endile veel teise talveralli.

Oli suurepärane vanatehnikaüritus

Täna viisin auto korralikku käsipesulasse ning panin seejärel ära garaazhi uusi ja põnevaid seiklusi ootama.
_____________________________________________________________

sysi kirjutas: Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas üks 750 miskipärast üldse inimlikult käia ei tahtnud. Mõeldud-tehtud:
enne sügavamate diagnooside panemist vahetame küünlad ära ja vaatame, mis nägu ja tegu nad on.

Loomulikult aitas küünlavahetuseks valmistumisel oluliselt kaasa linnalegend sellest, kuidas 750 küünlaid tegelikult ei olegi võimalik vahetada, kuigi üks mees üks kord ühes kohas suure hädaga ühe aastaga sai üksi ühe küünla vahetatud. Valmistusime siis 3 mehega, kaasas söögid, joogid, internetiühendusega läptop, dokumendid (igaks juhuks - kui riigikord peaks muutuma vahepeal vms). Igatahes oli selge, et küünlavahetuseks tuleb kõvasti kapotialust tühjendada - ning kuna nagunii oli plaanis ka õhufiltrite vahetus, siis alustasime õhulugejate maha võtmisest, mis võttis vähemalt 5 minutit, kui mitte 6. Ühesõnaga päris palju... ning kui järele mõelda, siis oli see üks pikemaid protsesse terve selle küünlavahetuse jooksul, kui arvestada ühikute arvu. Ja miks "üks pikemaid", mitte kõige pikem, sellest kohe saamegi pikalt pajatada.

Küünlavahetuse hõlbustamiseks eemaldasime ka aknapesupaagid.
Kuna kasutada olid head mehed, õppind riistad (ja vastupidi), siis mõne hetke pärast avanes selline vaatepilt:



Nagu taibukamad juba märkasid, on pildilt puudu "neiu number neli." Kui kõik ülejäänud protseduur kokku võttis kuskil tund (koos poeskäigu, kätepesu, tööriistade otsimise ja muude protseduuridega), siis keskmisest pirtsakam "neiu number neli" pälvis meie kõrgendatud tähelepanu 3+ tunni jooksul. Kui ülejäänud küünalde vahetust võib lihtsalt iseloomustada kirjeldusega "nagu p'rse kaudu mandlite opereerimine", siis neiu number nelja juures oli probleemiks see, et tema mandliteni me lihtsalt ei ulatunud. Proovid mis sa proovid, küünlavõti küünla peale ei lähe - või kui läheb, siis igatahes mingit haakumist ei toimu. Kinlduse mõttes proovisime muidugi erinevaid võtmeid. Kuna see neiu asub suht komplitseeritud kohas, siis fotokaga me sinna vahele ei mahtunud (nugal on mingi "Zenith E" digitaalne järeltulija, vähemalt mõõtude poolest). Üritasime mis me üritasime, neiu number nelja "pesast" me head pilti ei saanudki. Noh, tegelt, kellele ikka meeldib, et tema kodu pildistatakse.
Pildid tulid umbes sellised:

V. Kandinski, abstraktse kunsti rajajaid kinldasti oskaks midagi rääkida selle pildi kohta, ehk leida sealt ka selle põhjuse, miks me seda "neiut" kätte ei saa - ent antud autorit meie küünlavahetusmeeskonnas mõistagi polnud.

Kuna me oleme kõik kaasaegse tehnikaga varustatud, siis proovisime veel taskulamp + mobiilifotokas meetodil jõuda neiu number nelja hingeelule lähemale, mis võib öelda, et peaaegu ka õnnestus.
Taaskord abstraktsionismi kalduv teos valmis minu Nokia tüüpi mobiiltelefonis ning sõber luges sealt välja, et ehk on mingi kumm vms seal küünla ümber nii, et see takistab võtmega lähenemist. Etteruttavalt võib öelda, et nii see ka oli, aga selle kätte saamiseks tuli valmistada paar erinevat abivahendit, ette valmistada oma tundelised meeled ning järjepidevalt hea tunde järgi üritada seda sealt kätte saada. Kui me olime juba 2 tundi üritanud ja üritanud, ent tulemust ei tulnud, oli selge, et ilma peeglita me kuidagi hakkama ei saa. Tegelikult olime me kõikvõimalikest kohtadest peeglit ka juba jooksvalt otsinud, ent siis ei jäänd enam midagi muud üle - sõber läks garaazhist välja, vilunud liigutusega naksas E34 peegliklaasi küljest ning tuppa tagasi. Kuriteo kahtluse vältimiseks tuleb tunnistada, et see E34 oli tema enda oma. Muuseas, E32 peeglid olid visuaalselt sarnased, ent klaasi eemaldamise mehhanism veidi teine.

Okei, esimene katse peegliga muidugi ebaõnnestus, sest mul õnnestus see kukutada kuskile mootori ja kere vahelisse nähtamatusse dimensiooni. Kui aegruum taastus ja peegliklaas taas nähtavale tuli, siis saime tegelikult suhteliselt nobedalt kirurgiliste riistadega peasüüdlase, mis oli ennast juba küünla ümbert kenasti lahti keeranud, kätte.

Ladies and gentlemen - proud to present - the butthead:




Ja loo moraal on selles, et igas asjas kehtib vana hea 20/80 või 10/90 seadus. 90% asjadest saab tehtud 10% ajaga ning ülejäänud 10% võtab 90% ajast. Omaette lugu on muidugi ka selle legendiga e32 750 küünlavahetuse keerukusest...

Ja auto hakkas paremini käima küll