Tegelikult ma ei ole laisk. Ma otsustasin, et sel aastal hakkan ma oma E34 BMW-ga tegelema. Ma küll ei suutnud enda sees vastata küsimusele "Miks???", sest ma päriselt ei armasta seda autot. Aga kuidagi tekkis mingi teadmine, et teda lihtsalt niisama hoida ka nagu ei tahtnud. Kui üldse, siis olgu vähemalt ilus ja sõitku nii hästi kui oskab. Kõigepealt, aprillis vahetasin ära rattad. Kuna ma müüsin ühele teie klubikaaslasele maha oma E24 BMW ja meil oli üks osa kokkuleppest ka need veljed minu E34 all, siis ükspäev tegimegi rataste vahetuse. Mina võtsin E24 alt ära 415mm TRX-d ja E24 sai endale alla minu 17 tollised Style-5 veljed.
Eks see jääb igaühe endi otsustada kes sellest vahetusest siis võitis ja kes kaotas, aga peamine, et mõlemad autoomanikud olid rahul. Mina ise olen meeletu TRX velgede fänn ja minu jaoks ei ole 80-te stiilis BMW-d mida need veljed ilusamaks ei teeks. Et seda ilu ka päriselt nautida, olin ma paar aastat tagasi neile ka tutikad Michelin TRX rehvid peale ostnud. VÄGA mõnusalt sõidavad. Ja mul on üks jooks veel neid velgi varuks kui peaks tekkima mingi mõte kuhu neid panna. Kuidagi selline mõnus stiilne vanakool tundub. Nad nagu sobivad igale poole. Ma olen kuulnud ka väiteid, et need on liiga vanakool ja et E34 V8 neid enam ei kasutanud. Aga tegelikult kasutas küll. Nad oli kuni 1993. aastani E34 tavaseeria kõige suuremad veljed. Tavamudel ei saanud kuni sinnani kunagi 17 velge, ainult M5. 17 tolline Style-5 velg tuli E34 ja E32 valikusse alles 1994 mudeliaastaks, ehk tootmisajaga alates 1993 teine pool. Kuni sinnani, olid ka 540i pressifotodel all just needsamad 415mm TRX veljed.
Kevad oli meil külm ja vilets, aga auto oli ikka ilus.
Seejärel tuli mulle külla mõlgimees Jevgeni. Väga hea mees, siiralt soovitan. Ta on minu juures käinud palju aastaid ja ma olen tema töödega alati väga rahul olnud. Seda E34 klohmis ta kaks päeva. Aga sai taaskord päris kena.
Siis kui mõlgid said välja, hakkasid härima igasugused muud värvidefektid. Seal oli ikka palju kriime, tuhmumist ja mingeid tobedaid matte laike. Kuna auto tundub olema peaaegu üleni originaalvärvis, siis ei tormanud teda kohe ka värvima. Hakkasin poleermasinaga otsast tulema. Poleerisin teda tuimalt mingi kaks päeva.
Ma olen elus väga palju autosid poleerinud, aga ma siiani ei salli seda tööd. Lihtsalt on kuidagi väsitav, rutiinne ja tuim töö. Ütleks isegi ebameeldiv. Aga tulemus saab alati nii ilus, et peale mõningast toibumist olen ma nõus seda ristiretke jälle ette võtma. Lihtsalt see rõõm tulemusest on alati nii suur, et kõik halb läheb ruttu meelest.
Seekord siiski ei saanud tulemusega lõpuni rahul olla. Ta on ikkagi palju sõitnud auto ja kõiki ajavagusid poleerkettaga ei õnnestunud peita.
Ehkki ma ju tegelikult teadsin mis seisus mu auto on, läks ikkagi tuju natuke ära. Kuna ühtegi väga suurepärast mõtet kohe ei tulnud, ajasin auto kuuri ning läksin hoopis paariks nädalaks Volgaga Musta mere ääde ja Transalpinat sõitma.
Puhanud inimene mõtleb alati hoopis selgemalt kui väsinud analoog. Üks päev saime Ziusiga garaazis kokku, tegime õlle ja asjad hakkasid iseenesest arenema.
Eks näis mis siit tuleb. Tegu on mingi Individual värviga, mis vist tegelikult on pärit üldse kuskilt Porsche värvikaartidelt?
Aga kuna Zius oli kaasta võtnud krati, kellele tuli anda tööd, ning meil oli kapis piisavalt õlut, tulid kogu aeg ühe uued mõtted mida veel kõike võiks teha.
Ma hindan väga tehase originaal nahaga roole. Aga midagi pole teha kui see nahk lihtsalt ei ole enam säilinud. Uus nahk on alati algul natuke võõras, aga tegelikult käes hoida on uue naha järgi lõhnavat rooli ikka mõnus küll.
Kui on uusi uudiseid, siis kindlasti jätkame
. Paar asja korda saada, see rooli süsteem ja gaasi pedaal. Siis oleks täiesti tarbitav ja mõnus auto. See auto töötab lihtsalt nii hästi, et foori taga ei saa arugi, kas mootor töötab või mitte ja kui vajutad teeb ilusat BMW V8 häält.
