Jube mõnus oli kevadel võtta garaazhist auto, millele sai sügisel TÜV tehtud ja peale kevadist kindlustuspoliisi sõlmimist võis garaazhis vaid võtit keerata ja uksest välja sõita.
Paraku viskas auto täna mulle vimka! Peale pikemat Läänemaa-Pärnumaa-Viljandimaa-Valgamaa ja muude maade tuuri, sh Klassikaliste BMW'de Klubi kokkutuleku orienteerumismarsruudi koostamist tekkis maanteesõidul autosse täiesti väljakannatamatu vibra. Seda on tegelikult korra-paar varem ka olnud, olen siis lihtsalt seisma jäänud ja uuesti sõitma hakanud, saamata aru milles viga on.
Täna sain. Proovisin juba eelmainitud taktikat, aga ei midagi. Kuni 50 kmh kannatas sõita ning kuna ma olin kuskil Kilingi-Nõmme kandis ja tahtsin niiväga koju saada, hakkasin vaikselt tiksuma. Suur oli minu üllatus kui teetööde tõttu mind kõrvalteele suunati ning piduripedaali vajutades sai jala kenasti sirgu ja silmad suureks peas. Esimest korda elus sain aru, miks automaatkastiga autol on käsipidurit vaja

Soovitan ka kõigil teistel automaadimeestel seda tähele panna.
Milles siis viga oli - esimene parem suport, arvatavasti 1 kolb on täiesti kinni. Ei mingit kärsakat, ei mingit kiskumist - lihtsalt peale kässariga mahapidurdamist sain veljele lähenedes aru, et selle soojaga võiks terve sauna ära kütta. Lasin 20 mintsa autol seista ja viskasin prooviks 50-80ml vett kettale, see läks nagu kerisele.
Pidureid polnud, kuna pidurisüsteem kees.
Sõitsin siis ilma pidurdamata Kilingi-Nõmmelt Tartusse ja ristmikel kasutasin kässarit. Pidurid tulid muidugi peale jahtumist tagasi, aga ei tihkand neid uue kuuma ohus pressida.
Nuga ja Kiku olid oma kaasaegse välismaa autoga truult eskortimas, tänud neile.
Homme siis lammutama
