Vahepeal hakkasin tegelema istmeraamide korrastamisega. Kahtedest esiistmetest olen kokku saanud ühe korraliku paari. Hea meel, et sai kaks komplekti neid ostetud.
Juhiistme alumised raamid olid mõlemad katki ja parandatud vist autost välja võtmata. Korralikum raam oli katki kolmest kohast ja siis igatpidi viltu kokku keevitatud. Ega midagi kõik relakaga lahti ja sirgu, mõõdud kontrollitud kõrvalistuja raamilt ja valmis nad said. Seljatoe raam oli nii kehva ja puru, et selle asendasin kaasreisija omaga. Ette kallutamise süsteemid tõstsin ringi. Siis värv selga ja kokku saigi kaks heas korras esiistet.
Järgmisena oli sinnide kord, roostes kui jube ja siinide tallad läbi roostetanud. Kahest komplektist sai jällegi üks. Tugev puhastus ja uus värv selga. Nüüd julgeb ka istme alla vaadata.
Mehhanismid puhtaks ja nüüd ootavad polsterduse aega.
Tagaistme alumine raam oli tugevalt roostes niiet see sai viidud Avex-isse puhastamisse. Tulemus 4+.
Oma lugu oli sinna raami viimisel. Kes teavad, siis tegu veel vana maailmaga, kus paber on kollane ja eelmise valitseja poolt märgistatud. Töötajad on seal vanemast generatsioonist mehed, naised. Töökeskkond on pime ja kahtlaseid nurgataguseid täis. Inimesed aga kenad ja need, kellega suhelnud olen on olnud rõõmsameelsed. Kui siis mõni vürtsikas kommentaar aga see käib asja juurde. Oma istmeraami autost välja tirides küsis üks meesterahvas, et kas tegu BMW toodanguga(võibolla klientuur e. BMW entusiastid või siis mu kaasaegsem igapäevaliikur, ei tea). Sõbralikult vesteldes suundusime koos kontori poole, mia astusin sisse ja tema jäi uksepeale minu esinemist jälgima. Oli selge, et ta austas seda naisterahvast ja lihtsalt kuulas ja ei astund vahele. Korduvalt kohatud kena ja sõbraliku naisterahvaga suheldes sain teada, et minu raam on liiga pikk ja happevanni ära ei mahu. Egas midagi, keerasin siis otsa ringi ja asutusin kontoriuksest välja. Minu vana hea sõber, just hetk tagasi kohtusin, soovitas mul tagasi pöörduda ja ütles "saab ka kahes osas teha". Minu soovile vana hea sõber kaasa kutsuda aga ei kandnud vilja. Sain rõõmsa vastuse "ei mina ei julge"

. Selge, siin on juhatajaks ikkagi see kena valgejuusne ja rõõmsameelne naisterahvas. Antud konteksits oli see nii, kuidas öelda, armas

.
Kontorisse tagasi läksin juba üksi, paari sekundiga ja rõõmsalt oli kaup koos. Raam jäi sinna, hurraa!
Talvetundidel tegelen siis sisu korrastamisega-
* muret teevad väiksed augud põhjas aga sellist meest, kes kitsas garaazis need kinni keevitaks ei ole vist võimalik leida kui just ise keevitust selgeks ei tee
* armatuur uus
* keskonsool leida (konisüütaja kõrvetus peal)
* uued kõlarid olemas ja vanad uutega asendada, saab ehk plärtsumisest lahti
* põhjmatt uus-vana, keemilisest käes ja kuivab keldris
* sarniir- või id vahetada
* veljed korda
Hetkel on veel lõbus ja uue sisu ootamine on ilus unistus, mis ka teoks saab.
Eks kui istmed valmis, siis kostitan piltidega.
Sisearhitekti valik on siin:
Keskosad kollakas(kerge laimi alatooniga

) kangas- servad t.hallid- küljed mustast kunstnahast nagu originaalis- must keeder.
Kujundus on nagu per.faceliftil originaalis.
