Tuuri E23 728i

[TUUR]

Jätkan pooleli jäänud lugu...
viewtopic.php?f=1&t=3770" onclick="window.open(this.href);return false;

20. august 2012 oli see tähtis päev, kui lolli peaga läksin seda lingitud teema tegelast külastama.
Millegi pärast oli meeletu tuhin ja soov see autovrakk endale soetada. Nii ka juhtus. Hinnaks jäi toona kõvasti üle-makstud 1600 eurot, kui ma nüüd tagant-järgi ei eksi.

Sel saatuslikul päeval nägi olukord välja järgmine:




Seejärel sai ilma oskuste, tööriistade, raha ja kindla kohata hakatud "projektitama".
Esimeseks kaas-kannatajaks sai üks sõber, kelle hoovi ja garaaži see auto paar kuud tol sügisel hõivas.
2013. aasta suvel kannatas teine sõber, kelle kaasabi ja garaaži ma ära kasutasin. Tänu abivalmis inimestele sai toona auto kerekuju uuesti terasest valmis voolitud ja ka värvitud.
Plekitöid tegin suures mahus ise, seda esimest korda keevitusaparaati kasutades. Tulemus jäi kaugelt vaadates rahuldav ja nii ta on tänaseni püsinud.
Pahteldamine ja värvimine tehti Tartu kutsehariduskeskuses, mis läks maksma natuke üle 1000€

Mõned õõvastavad jäädvustused keretööde algusfaasist:




Ja natuke parem mulje lõpufaasis:





Nimekiri läbi-mädanenud kohtadest: esi- ja tagaakna ümbrused, kõikide uste alumised veered, kõikide tiibade alumised veered, karpide esimesed otsad, lanseronide ülemised veered, lanseronide ja tulemüüri liitekohad, radika ja tulede raamistik ja esimesed nurgad, reisijate jalgealused, pagasiruumi põhja vasak pool, tagatulede ümbrised, tagumised rattakoopad.

Õnneks plekitahvel maksis 25€ ja muud vahendid paarsada eurot veel peale, aega võttis vast kolme kuu jagu nädalavahetusi, aga tehtud ta sai. Kõik hirmsad kohad välja lõigatud, võimalikult täpsed jupid asemele meisterdatud ja külge keevitatud. Hiljem välised keevised üle joodetud. Auto vanadest kultuurikihtidest puhastatud ja siis 2013 a. sügisel TKHK-sse viimistlusse viidud.

2013. aasta novembrist tänase päevani on kestnud ja kestab veel koostamisfaas.
Selleks, et saada vähegi talutav produkt, olen läbi aastate kogunud vajaminevaid jubinaid.

Näiteks 28.09.13 sai Mäo asulast vana maanteelõigu veerest toodud üks doonorauto. Ise-enesest oli ka väga huvitav eksemplar, mudelinimetuseks "718" (Ehk 1997. aastal oli keegi sinna M10B18 kompoti mootoriruumi paigutanud ja Maanteeametis saanud passi mudelinimetuseks 718). Tootmisaastaks oli 1978, aga kahjuks oli vabas looduses veedetud aeg sellele kerele katastroofiliselt mõjunud. Ometigi leidsin ka hästisäilinud juppe, mis korvasid 350€ auto hinna.



Väga palju vajaminevat kraami olen leidnud siinse foorumi kaudu. Käigukaste, mootorijuhtmestike, salongi- ja keredetaile.
Kardetavasti on üks neist leidudest ka "M106" mootor. Kätte oli jõudnud 2014. a. oktoober. Koolitee oli asendunud kaitseväe omaga. Ühel nädalavahetuse keskpäeval sai leitud kuulutus, kus olid müügiks kaks E23-e, üks punane ja teine valge pluss pudi-padi. Muuhulgas siis ka see "M106", sai kiirelt ligi 600€ tekitatud ühe teise oma masina kiirmüügiga, ning mindud kauplema. Samal õhtul koju saabusin juba koos ligi 200 kg rauaga pagassis. See sisaldas mootoriplokk koos vändagrupiga, sl. ja vl.-kollektorid, mootorijuhtarvutid ja kaabeldus, KKK K27 turbo jms. Toona polnud raha enam plokikaane ega mingite eba-originaal pihustite jaoks. Õige "Turbo" sildiga plokikaane koos klappide ja nukkvõlliga sain aastake hiljem ühelt teiselt isikult 200€ eest osta.

Nüüd oleks vast parim aeg ütlemaks, et mis auto see selline siis täpselt valmib...
Kere koos alusvankriga on tehasest väljunud kunagi 1981. aastal. Uksed, tiivad ja luugid ja muud paneelid on suvalistest facelifti-eelsetest aastakäikudest. Kerenumber väidab ennast olema ülejäänud kerest uuem, 1983. aasta oma.
Salongis esineb juppe aastaist 1978 - 1985. Elektrisüsteemi võtsin 1983. a. facelift auto pealt, sest nii on parem mootorile, mis koosneb 1983.-89. aasta (ja ka tutikatest) juppidest.
Tehase poolt paigaldatud lisavarustus jääb kahtluse alla, aga võis sisaldada vähemalt esimesi el. aknad ja el. katuseluuk ja muud ei midagi erilist.
Ise olen paigaldanud nii mõndagi ja midagi on veel lisamata ka. Nüüdseks 4x töötavat elektriliselt liigutatavat akent, elektrilised esi-istmed. Kena oleks, kui kunagi suudaks paigaldada valmis-varutud kliima ja püsika.

Auto komplektsuse tipphetk minu valduses saabus 2016. a. sügisel ja siis meenutas asi juba täitsa ilmekalt E23-e. Isegi liikus M30B35 mootori jõul.





Eelmisel aastal polnud järjekordse ja jätkuva kooliskäimise kõrvalt aega ega raha selle auto jaoks.
Selle aasta alguses aga sai tasakesti ette võetud M106 elustamine. Tänaseks päevaks on mootor ja auto teineteist leidnud ning on lootust, et seal hakkab midagi susisema...

Edasiste tulemustega hoian kalleid lugejaid tulevikus kursis.

[TUUR]

Saatuse tahtel ja õnneliku juhuse läbi sattus minu kätte järjekordne E23.
Auto oli põhimõtteliselt viimased ~11 aastat siinse foorumi kasutaja "Kustase" käes (Teema viewtopic.php?f=1&t=1606" onclick="window.open(this.href);return false;)
Sattus aga selle aasta alguses ühe E28 mootori-doonoriks. Käisin seda keret juba aprillis vaatamas, aga siis polnud saatus veel selge, aga avaldasin kindlat soovi kere endale saada.
Nüüd selle nädala alguses ilmus see pool-tühi kere fesbuugisse müüki soliidse hinnaga. Helistasin asja-ajajale, kes vastas, et just kohe tullakse vaatama. Hiljem uuesti helistades selgus, et neljapäeval tullakse järgi. Pinge oli üleval. Neljapäeva õhtul helistasin, teavitati, et ei ole eelnevat lubadust täide viidud ning võin ise järgi tulla.
Laupäeval sebisin B-kat. treila, sest konnaga risude vedamises on ammu kopp ees ja piduritega haagise lube pole.




Kere on üldiselt väga hea, eriti võrreldes valgega. Maksis 350€ + toomise vaev, mis oli üüratu.
Esiotsa on kunagi natuke kortsutatud, aga ei midagi tõsist. Kapott, stange ja ninatükk olid enamjaolt pahtlist ja rändavad koos puhtaks roogitud ustega vanarauda.
Tagant numbrilaua alt on ka konksu paigaldusega natuke rapsitud ning loomulikult on suurte kõllide jaoks tagumine tulemüür ära mulgustatud.
Mõned tavalisemad läbi mädanenud värgid, nagu karpide tõstekohad, eest jalge juurest nurgad ja muid tühiseid väikseid kohti. Ka esineb haruldasemat roostet katuseluugi ümber, aga ikkagi täiesti köömes valge kere juures tehtud töödega.
Plaan on selline, et must kere istub vähemalt aastakese garaaži tagumises otsas, kuni valge "valmis" saab.



Must kere on tehasest tulnud 735iA-na, kerevärvilt Graphit Metallic ja salongist olnud Perlbeige riie.
Mingit märkimisväärset lisavarustust ei ole olnud*, samas oli 735i-l baasvarustuses ka kindlasti midagi, mis muidu oleks olnud lisavarustus.

[Arvo]

350 eest on selline kere igati väärt ost.
Paluks viidet selle stabiilsuskontrolli kohta (dünaamiline kohe kindlasti pole) ASC tuli minuteada alles E32 põlvkonnaga ja DSC (Dünaamiline!) veel hiljem.

[TUUR]

DSC koha pealt on sul ilmselgelt õigus. VIN decoderid on viimasel ajal olnud üsnagi usaldusväärsed, aga neid ei saa võtta puhta kullana.
Muidu VIN on WBAFH8101D7867689, kasutasin bmwvin.com-i, sest bimmer.work ei toimeta enamasti. Kohe esimese lisa lükkas "S210A", aga ilmselt peaks seal midagi muud olema.
Ise mõtlesin samuti, et nagu pole kuulnud, et DSC nii varakult tootmises oli, aga ei raatsinud kohe süveneda.
Vabanduseks saan veel öelda, et postitasin hilja õhtul ja ei suutnud vist enam reaalselt mõelda.

Muidu, kui keegi vajab facelift esiuste, a-piilarite, tagumisi külje iluliiste või esimesi tulede ümbriseid või neere, küljepeegleid või mingit muud pudi-padi siis saan neid ära anda.

Ise tunnen puudust tumedast salongi vaibast.

[TUUR]

Kedagi pole huvitanud tasuta E23-e kraam, mis mul garaažis ruumi võtab.

Samas on mul endal mõnest pudinast puudus, nagu näiteks juhiukse uuemat tüüpi polster ja salongivaip.

Muidu nii palju uudist, et üle seitsme aasta on auto esiots väljanägemise poolest komplektne ja peaks koos püsima.



Tahaks ustega ka lähinädalail ühele poole jõuda, aga juhiuksele ei ole polstriraami.
Mootoriga pole ka just liiga palju jäänud enam teha ja tundub, et kõik mootori töötamiseks on olemas.
Vahejahuti jaoks on vaja kirvega auk ninase tahuda ja sisselaskesüsteemi komponentidele kinnitused leiutada.

Ega keegi ei tea, kas neile E23-e udutuledele klaase eraldi on saada?

[Toivoku]

klaase eraldi pole kuid minu käest saab 90ne euri eest tutikad hella elemendid.

[TUUR]

Selle autoga koos veedetud kuue aasta tähistamiseks sai kogu sisse- ja väljalaskesüsteem ajutiselt paika pandud, nii, et nad ka reaalses olukorras ilusti küljes püsiks. Ehk siis vahejahutile kaks kinnitust (Kolmas on cooleri enda küljest murdunud), vahejahuti ülemisele torule ja õhufiltri ning õhulugeja koostule ka. Vahejahuti jaoks tuli keresse paar auku lõigada ja vabalt-hingava mootoriga kaasnevad õhufiltri jms kinnitused tuli ka ära lõigata.
Sõidupidurid sai ära õhutatud ja siis tuli välja, et esimesed pidurid jäävad tublisti peale. Jebisin kolvid enam-vähem käima, aga ilmselge on see, et renoveerimata ei pääse.
Siduri õhutamisega läks lihtsamalt, pedaal on ainus vana asi ajamitest ja seega liikudes ragiseb.
Rool- ja pidurivõimendus süsteem sai nüüd parimatest olemasolevatest juppidest kokku pandud, kui ikka lekkima jäi, siis jääb igavesti pooleli see porrjekt.
Üks tore asi on ka - käigud käivad imelikult hästi sisse. E34-l on mul juba teine samat tüüpi käigukast all ja seal käisid ja käivad igas asendis raskemalt sisse. :/

[ingmarp]

Turbokal on esistange alumine osa ka kerge erisusega. Selleks, et õhk paremini üle vahejahuti jookseks, on stange kundepoolsesse otsa tehtud avad.

[TUUR]

Õnneks on BBS-i lisa mul piisavalt räbal, et plaan oli sinna muudatused sisse viia.
Aga selleks, et aukudest kasu oleks, peaks mootor töötama.

Mootori töö kohta on aga küsimusi.
Mis on miinimum organid, millega mootor on veel nõus käima minema? Kas ta käivitub teadmata kütuserõhku latis.
Esiteks ma ei taha seda kompoti vastu taevast lasta. Teiseks on mul puudu vähemalt kütusesurveandur, rõhulüliti, mingi "speed" relee ja mõningad vaakumi solenoidid (Või olid viimased M102 teema?).
Kahtlaseid asju on veel palju selle mootori juhtimises.
Pihustid olid ebaoriginaalid ja kütusesurve regulaator oli 3 bar, mitte 2,5. See võis olla lihtsalt ajastukohane tuuning, et saaks suuremat rõhku sisselaskesse. Pole veel DME-d lahti võtnud, karta tasuks, et on "chipitud".

Sellega tahtsin öelda, et käesoleval aastal mingeid hääli see mootor ei tee. Ja infot, mida läbi närida, on palju.

[Paaver]

Kas lihtsam, töökindlam ja kokkuvõttes ka odavam ei oleks lihtsalt see mootor megasquirti peale ehitada?

[TUUR]

See on kõik nii ja naa. Lihtsus - kui teeks teise arvuti jaoks terve uue juhtmestiku, siis lihtsus kannatab. Uus arvuti vajab ka kindlasti seadistamist. Lisaks oleks loogiline kasutada tänapäevast turbot koos normaalse väljalaskekollektoriga ja MAP või MAF tüüpi õhulugejat - need aga annavad kõva hoobi odavusele. Kokkuvõttes saaks tõesti mootori kõvasti paremini hingama ja see tähendaks oma korda väljundvõimsuse kasvu, mis omakorda tähendab, et hakkab muid juppe lendama... Sidur, käigukast, differ, ning need asjad pole enam eriti lihtsalt omandatavad. Eks vaatab mis aeg toob, aga sellest autost ma midagi väga suurt ei oota.
Lõhkumiseks ja katsetamiseks on samalaadse mootoriga (M30B35) E34 mul, mis on ka "pidevas arengus".

AGA idee, mille põhjal ma seda originaali-lähedust taga ajan E23-puhul, on see, et saada auto dokumentidesse vastav märge, mis tõendaks kapotialuse seaduselevastavust. KUI kogu see üritus kunagi nii kaugele jõuab.
Sest hetkel on kogu mootori ja käigukasti combo lihtsalt sobivuse proovimiseks kokku laotud.
Hooratas ja käigukast vajavad väntõlliandurite jaoks veidike töötlemist.
Palju torusid ja voolikuid on vaja õigetesse kohtadesse leiutada.
Paar mootori-juhtimisest puuduvat elektroonika-lülli on vaja leida või jäljendada. Lisaks see, et automaatkäigukasti puudumisest juhtarvuti aru ei saaks.
Kindlasti veel mitu asja, mis kohe ei meenu.
Ja siis veel saaks salongi ka mingi vaevugi talutava koosluse, siis võiks seda maanteeameti ja ülevaatuse värki proovida.

[Toivoku]

see,et sa sealt mootorist mingi 30-40hp rohkem saaksid ei mõjtua sidurit ega käigukasti mitte mingit moodi, vanemad bemarid on ikka suht hästi konstrueeritud selles suhtes, kujutad sa pilti,et e36 325i käigukast kannatab 600-700hp

[TUUR]

Hetkel on Getrag 265 selle auto küljes. Internet väidab tõesti, et kannatab ilgelt vatti.
Mootor tehasest on ju 0,4 bar ülelaadimisega ja tehase seades kannatab 0.7ni keerata enne kui juhtarvuti elektrooniliselt mootorit kaitsma hakkab... Internet väidab, et kui veits kiipida, siis juhtub nii: http://www.745i.avulan.eu/KW/kw_nm.htm .
Ehk siis 1.1bar ülelaadimine teeb 3000-st pöördest 4600-ni üle 650 Nm jagu pöördemomenti.
Rõhutatakse, et sumps, turbo, pihustid, nukkvõll, cooler jms. on kõik selles katses originaalid.
Seda on mu meelest juba päris piisavalt, et ennast välja elada ning ka auto füüsilise vormi viimseid piire kombata.

Kui väljalase vabamalt läbi-puhutav on ja sisselaskes gaaside temperatuur langeb, klappide ajastus muutub jpm. , siis sama rõhu juures on lootust törts rohkem jõudu teha. See ei oleks kohustuslik, aga pigem oleks loomulik kulg proge-aju puhul.

Muidugi ei ütle ma seda, et kui originaal juhtimine pilti ette ei võta, et ma siis proge peale ei tee (või ei lase teha).

[renks]

Pagana suure töö oled ära teinud, ja see mootor , leiaks ka sellise kompoti kuskilt...

Jätka samas vaimus!

[Arvo]

Mootori töö kohta on aga küsimusi.
Mis on miinimum organid, millega mootor on veel nõus käima minema? Kas ta käivitub teadmata kütuserõhku latis.
Esiteks ma ei taha seda kompoti vastu taevast lasta. Teiseks on mul puudu vähemalt kütusesurveandur, rõhulüliti, mingi "speed" relee ja mõningad vaakumi solenoidid (Või olid viimased M102 teema?).
Kahtlaseid asju on veel palju selle mootori juhtimises.
Pihustid olid ebaoriginaalid ja kütusesurve regulaator oli 3 bar, mitte 2,5. See võis olla lihtsalt ajastukohane tuuning, et saaks suuremat rõhku sisselaskesse. Pole veel DME-d lahti võtnud, karta tasuks, et on "chipitud".

Minu E24 "harilik" M30 mootor ei tea kütuserõhust mitte midagi, samuti saab mootori käima täiesti edukalt ilma õhulugejata. Speed releest ja solenoididest pole juttugi, ehk siis jah kõik see m102 teema. Jahutusvedeliku temperatuuri andur (aju jaoks mitte armatuuri oma) on üks juhe mis peab kindlasti küljes olema, vist ka termo-time switch aga selles pole enam kindel. Ja noh süütejuhtmed ka aga see on juba loomulik

[TUUR]

Terve aasta on jälle möödunud ja ilmnenud on mõned tervenemise märgid!
Lootust taas autonoomselt liikuma asuda on piisavalt, et sellesse tõesti uskuda.

Terve detsember on kulunud turgutamisele ja poputamisele.
Algne raviplaan nägi ette, et teeks hoorataste-vahetuse, võluväel võtaks ja paneks pihustid omale kohale, laotaks juhtme-puu harad mootorile peale ja ongi olemas.
Mitte midagi ei läinud plaani-kohaselt!
(Kärsitum lugeja võib siit hüpata tekstis 8. lõiku. Ilusaid pilte ka pole, sest midagi ilusa seal pole. )

Sobivama hooratta, sellise, kus on väntvõllianduri tihvt, leidsin sõbralt nurgast vedelemast. Olgugi, et 228mm kettaga, vms M20-l on, sai kergendatud ja värske ketta ning korviga kokku pandud ja külge visatud.
Keerulisemaks tegi olukorra see, et olin vahepeal õige kojaga Getrag 265 käigukasti rahaks teinud. Auto küljes olev oli ilma väntvõlli-anduri kohtadeta.
Mis seal ikka, üks automaat-kasti koda oli võtta, millelt see tükk ära lõigata ja Getrag 265 sidurikoja külge keevitada.
Loomulikult läks uusi vända-andureid vaja, ei ostnud Boschi originaale 68€ tk, vaid mingid odavad 30-eurosed.

Turbol oli suurest kuival-seismisest (Eelimise omaniku sõnul töötas kogu mootor viimati ~2000. aastal, tuli mingi avariilise auto pealt.) "kesk-jooks" üsna kiiluvaks muutunud. Kõva õlitamise ja pesemise ja läbi-puhumise abiga oli justkui veel nõus piisavat "vaba-jooksu" tagama. Küllap ta varsti "laiali lendab", aga kasutaks siiski lõpuni ära.

Sai ka veel paar kronsteinigi oma pöörase kujutlusvõime kohaselt ehitatud ja ka klaasi-pesu-paaki siit-sealt nüsitud ja sossutatud. Sest õigeid ei ole, ega tule. Samuti sai turbo õlitustoru ja kõik sisselaske väikesed torud ja voolikud oma äranägemise järgi valmistatud.

Ahhaa, pihustid! Mis see siis ära ei ole, ostad netist kelleltki ja paned külge. Umbes nii ta käis, aga müüjad tuli ise Eesti pealt üles otsida vanade kuulutuste põhjal. Ja seda siis Volvo-alaste kuulutuste seas. Volvo kuulus 2.3 "red-block" turbokas jagab bemmi turbokaga pihusteid.
Kaks Volvo mootorit on pihustite-võrra vaesemad, mina 8 pihusti-jagu rikkam.

Tuli välja, et süüteküünalde juhtmed on ka M106 mootori puhul erilised, 1. küünla sädet kasutatakse ka nukkvõlli ajastuse teada saamiseks. Originaal komplekti pole lootust liht-surelikul saada.
Õnneks M30B35 kasutas samat lähenemist, lihtsalt kuuenda silindri info põhjal.
Seega, vupsti, uuema-tüübi juhtmete kallale. Nip'n'tuck. Andur 1. silindri juhtme peale. Mootorijuhtmestikule uuemat sorti ühendus külge ja minek.

Siis jäigi veel käigukasti juhtarvuti ära petta. Selleks tuli lihtsalt viis juhet vedada ühest stepslist teise.

Esimene käivitus läks üpris valutult. Kütusepumba relee, mis juhtmestiku küljes oli, oli katki. Siis, kui see vahetatud sai, ja kütus torustikust lõpuks tee läbi leidis, siis oligi mootor nõus käima minema.

Mootori jõul suutis ka edasi-tagasi liikuda.
Generaator ei lae. Sädet peksab üle ise-tehtud küünlajuhtmeist (sain üllatuseks särtsu). Jälle olin mingi lekkiva radiaatori külge pannud, tuleb mitte-lekkiv välja otsida. Ja kellad ei näitanud mootori kohast infot, ometigi juhtmed peaks tehasest omavahel klappima, seega tuleb natuke uurida olukorda. Õhulugeja ka alg-sättesse seada ja siis võib mõneks ajaks jälle kogu ürituse ootele seada.

[TUUR]

Veitsakene nokitsemist on jälle tehtud.

Mõned kilomeetrid on testisõitudel läbitud.

Kaks sobivat spidokat on ka üsna surnud. Neil tavaline taks, et see hooldus-välba juhtmooduli trükkplaat kärssab ära.
Ühel spidol tegin interneti juhendamisel otseühendused. Selle peale hakkas tahhomeeter osaliselt tööle.
Teine spido on veel, äkki tol rohem eluvaimu peidus.


Generaator sai ka kahest erinevast kokku ehitatud. M50 tüüpi mootori küljest 140A tagumine ots (rootor, mähised jms.) ja M30 küljest korpuse esimene ots ja rihmaratas. Kõik klappis ideaalselt, M50 oma korpuselt tuli ainult "kolmas jalg" maha lõigata.
Küünlajuhtmete esimene versioon sai järgmise prototüübiga asendatud. Täiesti rahulvad ikka ei ole, aga vähemalt ei saa särtsu.
Mootoriruumi avanev vaade on ka üsna soliidne nüüdseks. Turbo õlitus toru peaks kvaiteetsema laskma teha.



Selleks, et turbol mitte võlli pooleks lõhkuda, sai esimene tuuning ka tehtud - Blow-off klapi kujul. Suvaline Hiina junn. Hullemad krassid ja defektid ära kõrvaldatud, siis selle 0,4 bar rõhu juures ohutu.
Aa, "buusti kell" sai ka salongi visatud, et saaks sisselaske rõhkudest aimu.

[TUUR]

Ajavoog pole peatunud. Seega kulusid jälle, endalegi arusaamatult, ära julged poolsada töötundi.

Jaanuarist saadik vedeles tühja. Aprilli lõpus tekkis väike huvi.
Sai kojameeste süsteemi natuke kõpitsetud. Eelnevalt oli vanemat tüüpi mootor uuema relee küljes. See jamps ei toiminud küll nagu peaks.
Lahkamisel ilmnes erinevaid õuduseid, paari tunni järel oli siiski enamik õudustest kõrvaldatud. Kas ta just hea sai, aga käib kah.
Ahju ventikas hõõrus vastu tuulekodasid, seegi sai mööda-minnes paremaks rihitud. Ahjul klappide funktsioonid tundusid ka toimivat.

Suurem möll algas kõik sellest, et kogu aeg olid pidurid peal ja probleem ei läinud ise ära, hoopis süvenes.
Hakkasin olukorda lahendama. Ja selle käigus rebiti kõik vanad haavad uuesti lõhki, mis ma unustada olin suutnud.
Põhja all pole asjad üldse nii armsasti, kui üks inimene võinuks arvata. Sihukesed väikesed asjad, et tagasillatala ja õõtsad on roosteusside poolt ära näritud. Kõik veovõllide kaitsekummid on katki. Difris pole õli vahetatud. Kivikaitsest ja mastiksist on suur puudus. Ees paralleel-varda abi-hoob tundub väärastunud. Ees polnud ma pidurikettaid ja klotse vahetanud. Ja loomulikult pidurisadulad vajavad renoveerimist.
Muidugi iga lüli juures esines oma-korda veel vähemalt üks tagasi-löök või tõrge.

Tagasilla puhul remont nagu kõdunenud plekil ikka, tükk välja ja uus asemele. Lihtsalt 3mm plekiga, mis pole eriti rõõmsasti vormitav. Aga sai väga autentne tulemus, liigagi hea selle auto jaoks.
Veovõllid panin lihtsalt järgmised, kuigi tellisin algsetele ka remont kummid.
Difris õli vahetamine polnud ka lihtne. Mõlemal punnil sisekuuskandid ümmarguseks keeratud. Üks tuli pärast veel osaliselt koos keermega välja ka. Uusi punne ei hakanud nädalavahetusel kuskilt otsima, remontisin vanad ära. Tulemus sai rahuldav. Difri lähemal vaatlusel selgus, et tegu on TYP210 korpuses 3,64 ülekandega.
Taga olid ka liiga kõrged vedrud või amordid... Sai midagi kompunnitud, pole vähemalt enam negatiivset külg-kallet ja karbi joon on maaga tasapinnas.
Kivikaitset ja mastiksit ka päris niisama kohe puristama ei saanud asuda. Põhi ja rattakoopad oli liialt määrdunud. Sai mitu tundi küürida ja kraapida. Tulistamise vaev oli selle kõrval pärast olematu.
Eest polnud pidurikettaid lähima 20 või enama aasta jooksul puututud. Esimene parempoolne oli suisa bemmi orikas. Üldse paljud puksid ja kaikad on enne mind olnud originaalid (st. keegi polnud 30 aasta jooksul viitsinud või tundnud vajadust sildu remontida).
Ja ees paralleel-varda asi vajab tuuningut, sest näib, et saada on ainult originaal jupid, mis läheks kokku ~600 eurot maksma Ning see auto pole sellist väljaminekut küll kahjuks väärt. Kujutaks ette, et saab E32 või E34 juppide väikese mudimisega kordades odavamalt hakkama.
Pidurisadulate remontkomplektid pole veel kohale jõudnud. Sadulate remondiga saab ka veel kõvasti nalja.

Seni, kuni varuosi ootan, olen jõudnud autol sisemuse detaile põhjalikult küürida ja neid salongis omadele kohtadele kinnitada.
Ka seda jama olen ma nii kaua edasi lükanud, sest teadsin, et see on mega tüütu. Enne mind ju juba kõik kruvid kipsikate vastu vahetatud ja nendestki uuesti enamik kaduma läinud. Ürita siis nüüd autentseid kruve leida, olgugi, et olen üritanud doonor-autode juppe piisavalt sorteerida.
Igatahes poolteist päeva tööd ja hakkab juba looma.
Aa, salongi sattumise käigus olin sunnitud tegelema ka turvavööde puudustega. Mitmelt doonorautolt kogutud turvavöödest sai nüüd vaevu-vaevu 5 inimese turvalisuse tagada.
Katuseluugiga esines probleeme, kunagi viskasin tuimalt E34 mootori sinna külge (mis jäi lõplikult allutamata). Nüüd sai E23 ja E34 jupid omavahel ristatud. Tulemuseks funktsioneeriv katuseluuk, aga käib veel natuke kehvasti.
Elektri-istmetele sai ka lõpuks stepslid sappa pistetud. Enam-jaolt liiguvad, aga saaks paremini.

Mõned iluliistud ja siit-sealt kruvid ka lisada, siis väliselt ka piisavalt valmis.
Ja no, kurat võtaks, kui mai-kuu lõpuks MNT-st ja ülevaatuselt see aparaat läbi pole käinud.
Aga mis siin ikka, viskaks kuivale jutule paar pilti alla-loputamise mõttes järgi.

Esimese tööpäeva poolitaja:


7 aastat pärast värvimist - esimene väline loputus:

[TUUR]

Möll jäi pooleli pidurisadulate juures.
Nagu ikka. Kõik pilbasteks ja üritada natuke paremaks saada.
Tagumistesse sadulatesse uusi kolbe ei saanud, panin parimad olemas-olevatest.



See kõik võttis 14 tundi. Kolm kolbi kaheteistkümnest tulid vähese mõjutamisega valla. Ülejäänud hakkasid vastu.
Kettad panin ka nüüd uueväärilised.

Seejärel tegin pendelhoova vahetust. Keegi loll (mina) oli turbo sinna jalgu pannud. Tuli mootor seal-poolse padja pealt üles tõsta, õnneks mahtus siis täpselt polt oma pesast väljuma


Sisu sai huvitav. Kokku võib lugeda vähemalt neli erinevat värvitooni - valge tagaiste; beežid tagumised peatoed ja juhiukse polster ja põrandavaip; sinised sangad. Ülejäänu on must.



Stangede ja paari ilu-liistu jaoks võtsin ka pool päeva.
Välimusest hetkel pilte pole. Pilte tehti, aga pole viitsinud linti ilmutamisse saata.

Igatahes, siis jäigi juu ainult vormistamise küsimus.
Põristasin MNT uksetaha. Selgus, et ma olen veits lohakas ette-registreeruja. Siis mõned päevad hiljem toimus tegevus bürokraatiale vastavalt. Vaadati teda seest ja väljast, kuid ei leitud ühtegi halba sõna. Dokumentatsioon vormistati ümber, 3430ccm ja 185kW, manuaal

Olles esitulede olukorrast teadlik läksin ikkagi otse ülevaatusele. Seal selgus, et paar mingit kinnitusklambri kohta, mis meenutasid rooste-auke ei meeldinud ja üks rooliots oli vedelaks löönud.

Seejärel jõudis kalender uue lehekülje ette keerata ja siis viimasel korduva-ülevaatuse päeval läksin probleemivaba autoga uuesti kontrolli. Olime probleemivabaduses üksmeelel ja järgmisel aastal saame jälle arvamusi võrrelda.

Sõitnud on siiani rahuldavalt. Endale pole seda oodatud elamust ja emotsiooni pakkunud, ilmselt jaotus see tunne juba eelneva kaheksa aasta peale laiali.
Mõningaid täiustusi saab teha. Karteripõhi higistab, salongi-sooja-klapp leemetab. Tümm ei peksa. Esiklaasitihendi vahelt sajab vett otse arvutisse jpm. Viimsed kolm viitsin vast lähiajal ära lahendada. Karteripõhjaga vaatab, äkki leiab mõra-vaba.

[Arvo]

Möll jäi pooleli pidurisadulate juures.
Nagu ikka. Kõik pilbasteks ja üritada natuke paremaks saada.
Tagumistesse sadulatesse uusi kolbe ei saanud, panin parimad olemas-olevatest.

Neid kergelt roostes kolbe võib suht julgelt "nullise" liivapaberiga töödelda ning hiljem poleerida, minul jäi hästi toimima. Samuti avastasin et roostes supportisilindri hoonimiseks sobib väga hästi trelli otsas traathari.

Seejärel tegin pendelhoova vahetust. Keegi loll (mina) oli turbo sinna jalgu pannud. Tuli mootor seal-poolse padja pealt üles tõsta, õnneks mahtus siis täpselt polt oma pesast väljuma

See turbo on seal paras kuum põrgukatel, huvitav kui kaua see puks seal kestab Mul tuliste torukollektorite kõrval kestis ilma kaitseplekita vist 1000km

Sõitnud on siiani rahuldavalt. Endale pole seda oodatud elamust ja emotsiooni pakkunud, ilmselt jaotus see tunne juba eelneva kaheksa aasta peale laiali.

Mul enda E24-ga suht samad tunded, sõidan praegu selle autoga igapäevaselt aga midagi nagu on puudu. Pisidetailid (mida pole vahetanud või korda viitsinud teha) on kindlasti tõrvatilgaks meepotis. Eks tänapäevased bemmid on muidugi lati sõidumugavuse osas väga kõrgele ka sättinud, dünaamikast ma üldse ei räägigi (sama mudelitähisega autost rääkides).