BMW 325i E30 Martin

[Tihhonov]

... et kas selle taustal on golf R32? .

Golf on mul jah nimetatud versioon. Mõnus auto aastaringseks kasutamiseks. Julgen kõigile soovitada, kes otsivad perekasutuseks igapäevakõlbulikku ja mõistlike pidamiskuludega kähkusõidukit.

Rullnokk lebas ühtekokku umbes poolteist kuud töökojas. Küll ootas ta varuosi, küll meest kes temaga tegeleks. Ühes automaatkasti paigaldusega oli eesmärk vahetada ka summuti, likvideerida mõned lekked, remontida roolilatti jne. Viimaks sain ta töökojast küll kätte, aga automaatkasti projekt ei õnnestunud esimese korraga. Sõita sai, kuid auto kasutas ainult 3 esimest käiku. Neljas oli puudu. Samuti ei saanud kast aru shifteri asendist ja isegi kui valits oli asendis "1", vahetas ta kuni kolmanda käiguni. Puudu olid tagurdamistuled ja auto oli nõus käivituma ka käik sees. Ühesõnaga poolik lahendus ja tuli tagasi viia.

Mees hakkas asjasse uuesti süvenema ja leidis vaiba alt ühe lahti ühendatud pistiku. See puhus elu sisse shifteri asendi andurile ja autole tekkis neljas käik. Samuti hakkasid tööle 3-2-1 asendid. Tagurdustuledega oli veel mingi asi valesti, mis sai ka ära lahendatud. Aga suurem jama oli sellega, et saada õigesti tööle starteri blokeering. Selgus, et mingid juhtmed olid ümber ühendatud ja üks relee oli välja võetud. Aga puuduolev relee oli kindalaekas olemas ja päeva lõpuks hakkas kõik tööle täpselt nii nagu vaja. Õnneks oli teda omal ajal ümber ehitatud nii viisakalt, et ühtegi juhet polnud katki lõigatud ja kindalaekas leidus veel puuduolevaid klambreid ja muud peenemat pudi.

Ise olen nüüd väga rahul. Sõidab hästi. Esimese ja teise käigu vahe on teinekord natuke järsk, aga ma annan talle selle andeks. Ikkagi 25 aastat vana auto. Olgugi, et ta kaotas oluliselt oma erksuses, võitis ta minu hinnangul palju oma sõidukvaliteedis. Ja erksus ei ole minu jaoks selle projekti puhul kuigi määrav omadus. Võrreldes postituse algul viidatud igapäevasema liikuriga on ta nagunii puhas retrotehnika. Aga konsool pakub nüüd minu jaoks täiesti uuel tasemel visuaalset naudingut.


Imeliku anomaaliana lakkas nüüd äkki töötamast kasti režiimide lüliti. Enne manuaalkastiga võisin teda tühjalt keerata ükskõik mis asendisse. Aga nüüd ta enam äärmistes asendites ei fikseeru. Kui käsitsi hoida, siis funktsioonid tegelikult töötavad. Aga hoiab end ainult keskel "E" asendis.

Ükspäev sorteerisin oma autoraadiote kollektsiooni ja tõstsin välja mõned huvipakkuvamad isendid, mida tahtsin proovida.


Seni olin proovinud oma autos 2x20W Becker Mexico 754 ja Becker Grand Prix 794 Kurier mudeleid. Nüüd panin prooviks sisse veel ägedama 2x25W Becker Mexico 830 Diversity. Ma ei oska nüüd hinnata, kas ta paremini mängis, kuid meeleolu oli kindlasti vägevam. Veel suurem oli rõõm, kui avastasin, et tal on laitmatult toimiv kassetimängija. Panin kohe sisse tema enda originaalse Beckeri demo-kasseti ja kuulasin läbi suurima naudinguga.


Täitsa selgelt paremini ja kvaliteetsemalt mängis muidugi omaaegne tippteos - Becker Mexico 862. Neljast moodulist koosnev raadiosüsteem koos sõrmejämeduste varjestatud kaablitega.


See on maailma esimene CD raadio, mida hakkasid autotootjad oma autodele pakkuma. Ta ilmus esimesena 1985. aasta lõpus Mercedes S-klassi varustusse. Alates 1986 hakkas seda kindlasti saama ka BMW E32 peal. Ma pole kindel, äkki pakuti teda juba ka E23 tippmudelitele? Aga näiteks E24 varustusse seda tehase poolt ei pandud. Ta maksis omal ajal natuke alla 5000 DEM-i. Võrdlusena olgu öeldud, et tavaline BMW originaal kassetikas maksis ca 300-500 DEM ja terve Lada maksis 7500 DEM.

Becker Mexico CD polnud siiski päris maailma esimene auto-CD. Sellega sai hakkama Sony juba ca aasta varem. Aga nende raadiot ei hakanud autotootjad oma autodesse ise paigaldama. Blaupunkt tegi esimese CD raadio minule teadaolevalt 1988, mida pakuti ka BMW originaalvarustusena. Tõde on siiski see, et Blaupunkt kasutas sedasama Sony mehhanismi. Blaupunkt ise müüs teda nime all New York SCD08 ning BMW hinnakirjades oli ta kosmeetiliselt muudetud esipaneeliga saadaval nimega BMW Bavaria Electronic CD.


Algne plaan oligi tegelikult paigaldada oma autose just seesama Electronic CD. See on äge nelja kanaliga ja ilma lõppvõimendita raadio. Olin selleks hankinud ka spetsiaalse nelja kanali ülemineku, et seda oma autosse ühendada. Aga kõik ei läinud nii nagu vaja. Mul on ikkagi mingi strateegiline tükk puudu. Esiteks ei olnud sinna kuhugi antenni ühendada ja häält ta ka ei teinud. Raadio taga on aga mingi suur pistik tühi.


Muidu plaati luges kenasti ja kõik funktsioonid näivad töötavat. Ja küll ta ilus oleks. Eriti veel pimedas.


Aga lõpuks läks ikkagi sisse Mexico 830 kassetikas. Electronic CD projektiga tegelen millalgi edasi. Ja Beckeri CD tahab veidi kaablite ringi vedamist ja tundub rullnoka jaoks veidi overkill olema. Sellele tuleb mingi teine auto kunagi külge osta.

Tänan tähelepanu eest.

[ingmarp]

Ei ole oma seitsmest veidi aega tuulutanud, aga mälu järgi toimis kasti režiimide lüliti nii, et mootori käies oli võimalik lülitada kõikidesse asenditesse, aga kui näiteks käivitushetkel on lüliti asendis S või 3-2-1, viskas lüliti automaatselt E peale. Seega võib sul olla miskine elektrooniline kala veel sees seal. Kui vaja, saaksin nädalavahetusel lüliti käitumise oma autol üle kontrollida.

[nuga]

Beckerite kollektsioon muidugi võtab vuntsi võbelema
Huvitava tähelepanekuna on kõik minu kolme bemmi beckerit sinu omadest erinevad mudelid. Nii et on kunagi hea võrrelda

[Rain01]

Hallimassi autodest paistab ikka kenasti silma see. Sai Kristiine keskuse ees mööda sõidetud. Väga kena masin oli.

[Tihhonov]

R32 Golf on kahtlemata tore auto. Mul ta õnneks ei ole saanud isikliku elu osaks. Olen lihtsalt Golfi kähkumudeleid kasutanud igapäevasõidukitena juba alates 2006 aastast, kui vahetasin oma paariaastase Mini Cooperi Golf GTI vastu. Mitte, et ma nii hirmus fänn oleks, aga nad pakuvad uute autode hallil turul veidikenegi värve mõistliku raha eest. Mitmed teised põnevad autod maksavad juba täiesti haigelt palju. R32 ostsin 2008. aastal. Vahepeal oli ta ca 2 aastat abikaasa valduses ja täna seisab suurema osa ajast kasutult. Ära ei raatsi ka nagu müüa, kuna ta oli siiski viimane 6-silindriline Golf. Ta on endiselt kiirem kui GTI ning möliseb ka kordades paremini. Kuigi ma pole kunagi osanud teda näha kui hobiautot, võiks ta teoreetiliselt isegi olla mingi klassiku potentsiaaliga objekt. Seega las ta siis vananeb koos minuga.

Golfist mul eriti pilte polegi, kuna pole kunagi taibanud teda väga pildistada. Ja mis seal ikka niiväga vaadatagi. R32 kohta suht baasvarustuses auto. Eks eelarve seadis omad piirid.



Erinevalt Golfist, on tänavu minu peamine tähelepanu olnud suunatud siiski rullnokale. Temast on olnud tõesti ootamatult palju rõõmu. Ta on läinud üle mõistuse kalliks, kuid temast kogutud emotsioon on olnud seda väärt. Ta on mõnus ja positiivne auto, mis on ühtemoodi tore nii endale sõita kui teistele näidata. Võrreldes E32-ga, tõmbab rullnokk tänaval pilke, inimesed mäletavad seda autot kui osakest oma noorusaegadest ning teised rullnokamehed viskavad tänaval käppa. See kõik on tore. Hiljuti said lõpuks külge ka esimesed kõrged kõlarid. Poleks eales uskunud kui palju nad helipilti paremaks muudavad.


Mingi sisemine hääl sunnib veel edasi rühkima ka originaalraadiote vallas. Kuigi Beckeri kassetikas on ilus ja mängib ka hästi, tundub ta kuidagi liiga lihtne. Beckeri kaheosalist CD-d ma rullnokka panna ei taha, kuna ta ei ole kunagi originaalis kuulunud rullnoka varustusse. Tema jaoks oli lagi ikkagi Bavaria Electronic CD, kuid see raadio mind varem ülemäära ei erutanud. Ilmselt tundus ta kuidagi meinstriim, kuna uuem mall Electronic CD II oli ikka päris laialt levinud. Aga hakanud lähemalt uurima esimese põlve CD hingeelu, sain lõpuks teada ka põhjuse miks ta mul tookord tööle ei hakanud - mul oli ikkagi pool raadiot puudu. Sarnaselt Beckeri tippmudelitele on ka see Blaupunkti tippmudel mitmekomponentne. Armatuurlauas asus ainult CD mängija ja juhtpult. Tüüner asus pakiruumis ja lõppvõimu ikkagi kahte suurde kasti ei suudetud mahutada. Seega sai teda kasutada ainult koos SoundSystem-iga. Plokid suhtlesid omavahel läbi spetsiaalse varjestatud kaabli ning antennikaablit ette armatuurlauda üldse ei tulnudki. Nüüd muutus see raadio minu jaoks juba eriti huvitavaks. Mulle pööraselt meeldivad põhjendamatult üledimensioneeritud omaaegsed autoraadiod. See loob kuidagi kvaliteetse meeleolu, mis ei pruugi üldse otseses seoses olla nende pakutava helikvaliteediga. Siin üks hägune pilt ka BMW ajaloo esimesest CD mängija terviklikust komplektist. Seda on mul nüüd hädasti vaja.


Lisaks viisin lõpuni oma tagumiste peatugede projekti. Sain ühed heledamad hallid nahkistmed, millelt saadud peatoed värvisin ise sobivasse tooni. Esindus õnneks müüs veel originaalset tagapeatugede kinnituste komplekti. Mis sest, et seal keegi kunagi ei istu - välja näeb ikka ägedam.


Rullnokk hakkab selleks hooajaks lõpetama. Millalgi talvel on plaanis veel ette võtta konditsioneeri paigaldus. Kuid suurem osa soovitud lisavarustusest on tänaseks paigaldatud. Sõiduomadustelt on esineb ta eeskujulikult. Kohendamist tahaks mingi kobin tagumiste amortide juures ja lekkivad roolivõimendi voolikud kapoti all. Käigukasti reziimide lülitiga on ka mingi kala. Kuid suures plaanis on ta tubli olnud.

Tänavu oktoobris täitub mul 10 aastat ühe teise projektiga. Aastapäeva puhul tõin ta Tallinna, et temaga jälle veidi mängida. Arvestades meie pikka kooselu, võib see olla ka lõppmäng. Aga sellegipoolest, oli ikka ilus ajajärk autotööstuses.

[karlerik]

Autod kõik ilusti sätitud, lust vaadata. Hästi mängitud.
Kahju kohe, et omal pole kahte samast ajastust autot kõrvutada. Lapsepõlves oli vist viimati kui kahte samat marki mudelautot kõrvutada sain. Toonid siiski ei klappinud.

[oo7]

Täiesti ultimate salong, mida oma E30nele tahaks

[Tihhonov]

Kui keegi üldse veel viitsib lugeda minu eksirännakutest originaalraadiote maailmas, siis ma võin pajatada pikalt. Mingil hetkel mõtlesin ma enda jaoks välja, et minu autosse sobiks kõige paremini ikkagi esimese põlvkonna Bavaria Electronic CD. Juba pelgalt fakt, et tegu on BMW ajaloo esimese CD mängijaga tundus nii põnev. Pealegi ilmus ta esmakordselt hinnakirjadesse umbes-täpselt samal ajal kui on minu auto tootmisaeg, mis oli ka nagu sobilik. Ta polnud tegelikult omal ajal kõige kallim raadio mida E30 sisse pandi (Bavaria C Exclusiv oli veel kallim), kuid kahtlemata tehniliselt kõige keerukam ja põnevam süsteem.

Nii ma siis võtsin endale põhimõtteks selline raadio ikkagi autosse saada. Kuna esimesed katsetused keset suve ei olnud edukad, uurisin veidi tausta. Sain teada mida mul täpsemalt selle ühendamiseks vaja on ja sain teada sedagi, et tegu pole just maailma kõige töökindlama süsteemiga. Selles ma hiljem ka veendusin, kuigi 25 aastat vanale autoraadiole võib ju mõne vea ka andeks anda. Kokkuvõtvalt - selle keeruka raadio ühendamiseks E30 sisse oli vaja päris mitu spetsiaalset juhet ja adapterit, mille hankimine osutus ka omamoodi põnevaks väljakutseks. Pikkamööda hakkas siiski lauale kogunema vajalikke komponente. Esmalt sain raadio tüüneri:


Seejärel tekkis kimp juhtmeid, millest üks oli kahte raadiomoodulit ühendav kaabel ja teine spetsiaalne antennikaabli pikendus, kuna antennikaabel ühendatakse mitte armatuuris asuva peamooduli külge, vaid kaugel eemal asuva tüünermooduli taha. Tõsi, need kaablid on mõlemad natuke pikad, kuna nad on E32 omad. E32-l asub tüüner pakiruumis, E30-l aga armatuuri sees Airbag'i aju all.


Seejärel soetasin uuena kaks spets adapterit Electronic CD ühendamiseks. Kuigi ka kassetiga Bavaria C Electronic on nelja kanaliga raadio ja tagantvaates on pistik täpselt samasugune, ei tohi kasutada sama adapterit. Kõlarite juhtimine käib sellel raadiol hoopis teistmoodi. Vastavad hoiatused on suurelt trükitud ka adapteri etiketile.


Lisaks õnnestus osta juurde veel üks peamoodul, mis hiljem ostus targaks otsuseks, sest kolm raadiot on juba piisav kogus, millest annab ühe töötava kokku ehitada.


Paigaldasin autosse vajalikud juhtmed ja tüüneri ning hakkasin siis järjest peamooduleid läbi proovima. Kõik osutusid vigasteks. Õnneks olid kõigil erinevad vead. Üks ei võtnud üldse koodi sisse (pärast selgus, et seest olid osad jupid puudu). Teine võttis koodi sisse ja displei järgi justkui töötas, aga piuksugi häält välja ei tulnud. Kolmas tegi häält hästi, kuid CD moodul ainult ragises ja plaati enam tagasi ei andnud. Lisaks olid tal osad nupud katki ja üldse nägi väga näss välja. Selge, tuleb hakata midagi kokku ehitama. Tsiteerides tuntud Briti telesaadet - "how hard can it be!?"

Eesmärk oli lihtne - võtta aluseks see ainus häält tegev raadio ja vahetada tal ära kõik puudulikud elemendid. Alustasin sellest, et rappisin ära kõige kehvema ja lootusetuma isendi, et üldse aru saada kuidas ta ehitatud on. CD element niisama välja ei tule. Õhukesed lintkaablid on ühendatud pistikutega, kuid veomootorite toited ja mingi lüliti juhtmed on kinni joodetud. Saanud CD elemendi lõpuks kätte, on päris põnev uurida kuidas see keeruline seade töötab. Märkimisväärsel tasemel peenmehaanika. Täiesti geniaalselt täiuslik inseneritöö. Ühtlasi sai raadio sisse vaadates kinnitust ka teoreetiline info, et tegemist on tegelikult Sony raadioga. Suurem osa elemente on Sony ja Sanyo päritolu.


Eks see projekt natuke murelikuks tegi. Mul puuduvad tegelikult niisuguse töö jaoks isegi elementaarsed oskused ja tööriistad. Mul pole garaazis isegi pinsette, küll aga erinevas suuruses näpitsaid ja "tellitav võti". Jootekolb on ka niisugune kolakas, et peab kahe käega tõstma. Aga teistpidi - kui inimene on selle raadio ehitanud, siis järelikult peab saama seda ka remontida. Selgus, et nukralt ragiseva CD elemendi plastmassist ajam oligi lootusetult katki.


Surnud raadio seest sain laitmatult toimiva mehhaanika, kuid tema laserpea oli rikutud. Eluliselt tähtsad lintkaablid läbi lõigatud. Ei jäänudki muud üle, kui kahest CD elemendist üks toimuv kokku panna. Rikkis mehhaanikaga elemendi laserpea tundus korralik ning tema vahetus ei olnud väga keeruline. Jootsin CD elemendi kuuele ühendavale juhtmele jupid vahele, et lihtsustada seadme paigaldamist.


Pannud kõik uuesti kokku, ühendasin ta autosse. Nojah, olin küll sammukese ligemal, kuid mitte omadega mäel. Nüüd oli mul raadio, mis tegi häält ja plaadi sisse-välja liigutamise ajam toimis perfektselt, kuid CD-d ta ikkagi ei lugenud. Järelikult oli laser ikkagi defektne.

Edasi läks käiku juba kolmas raadio. Temal tundus olema toimiv CD süsteem, lihtsalt häält ei teinud. Ning huvi pärast võtsin kaane maha ka järgmise põlvkonna CD II raadiol, et näha kas vajadusel saaks ka sealt varuosi võtta. CD II laserseade ise tundub sama, kuid ühenduskaablite kuju on teine ja seega ei sobi. Õnneks annab neil laserpead vahetada ka nii, et pole vaja raadiot päris laiali lõhkuda. Üleval ja all on täiesti piisavad avad, mille kaudu opereerib ära.


Nüüd oli mul viimaks tehniliselt täiesti toimiv raadio. Lihtsalt koseetiliselt oli ta veidi näss. Esipaneel oli kohati kriibitud ja nupud kuidagi kulunud. Nüüd tundus juba põhimõtte küsimus, et ma pean saama vahetada ka esipaneeli kulunud nupud. Esmasel vaatlusel tundus see veidi ulme olema. Kuid tegelikult polnudki seal midagi hullu. Nuppe eraldi vahetada ei olegi võimalik, kuna kogu paneel on tervikuks kokku sulatatud. Aga asjale suuremalt lähenedes oli täiesti võimalik mikroskeemi küljest lahti ühendada ja eraldada kogu raadio esimene osa, koos metallist alusraami ja displeiga. Natuke nikerdamist ja käes ta ongi.


Edasi oli kõik juba vormistamise küsimus...


Ning õhtu lõppedes oli mul laual sisulislt tutika välimusega ja laitmatult toimiv Bavaria Electronic CD.


Kuidas ta töötab? Ei saa mitte vaiki olla, et väga hästi. Tundub üldse usukumatu, et 1988. aasta rullnoka BMW originaal süsteem on suuteline nii hästi mängima. Kuigi pakiruumis olev võimendi on ju sama, mängib see raadio eelmise Beckeri kindlasti nurka. Beckeri helis ei olnud nagu erilist väge. Ta mängis küll hästi, kuid natuke nõrgalt. See CD raadio paneb aga kõlarite suutlikkuse proovile. CD pealt tulev heli on puhas ja klaar nagu allikavesi ning kannatab kuulata ka päris kõvasti enne kui lolliks läheb. Loomulikult tuleb see kõik panna 1988. aasta konteksti, kuid selles ju seisnebki vanatehnika ilu ja valu.


Kas nüüd viimaks võib BMW originaalraadiote projekti lõppenuks lugeda? Noh ... ma pole selles nii kindel. Inimene on jub kord selline, et olles kord piitsutada saanud, tahab ta varsti jälle. Rullnoka raadio näeb nii sigahea välja ja mängib nii hästi, et kuidagi märkamatult tekkis mulle lauale juba järgmine toode - Electronic CD II. Ilmselt tuleb neidki veel paar-kolm tükki juurde osta.


Garaazis on suur pappkast täis kõlareid ja juhtmeid mille otsas ripub palju suurem Blaupunkti võimendi - täiskomplektne E32 Hi-Fi süsteem. Pärast rullnoka Soundsystemi lõplikku valmimist tundub mu E32 täitsa vaeslapse rollis. Tema võõrkehana mõjuv moodsam Business CD koos 25W baaskõlaritega ei suuda pakkuda mulle ei esteetilist ega helinaudingut. Kuna ma Professionali süsteemi pole suutnud hankida, jääb üle pühendada end lihtsamale Electronic CD II-le.

[Arvo]

Tubli töö! Minu vanatehnika kogemus näitab üldiselt sama trendi - kui kasutatud asju osta, siis ikka vähemalt paarikaupa. Sedasi säilib lootus, et ehk kuidagi saab mitmest ühe toimiva asja kokku. Garantii muidugi puudub.

Täiesti geniaalselt täiuslik inseneritöö.]

Geniaalselt täiuslik on inseneri silmade läbi, elektroonikute suust, kes neid makke remontiva peavad, võib kuulda inseneride suunas ainult tulist kurja
Aga eks tuleb ka aru saada, et tolle ajastu (auto)elektroonika oli tegelikult veel suhtkoht lapsekingades , kui nt 2000 aastate alguse Beckeri tüüneriosa lahti võtta, vaatab vastu ainult 1 hõredalt komponentidega asustatud trükkplaat. Ja seal on veel lõppvõimendi ka peal. Samas probleeme on nende tehnikaga endiselt, järelikult veel arenguruumi on

[Tauri]

Lugesin su teema läbi ja mis siin kosta- oli meeldivalt sisustatud aeg! Edu!

[MargusRaska]

Tõsine teema,müts maha.
Edu Tegemistes!

[VõrumaaTim]

Midagi toimunud ka vahepeal või on auto ära maha müüdud?

[mkb]

Ühest teisest foorumist:

/---/See auto sai endale kõik mida ta küsis. Ning täpselt sama äkki käis kett maha ka. Ühel hetkel oli huvi kadunud ja ei tule enam tagasi ka. Iga kord kui tema juurde kogemata satun, mõtlen, et keegi võiks ta nüüd ära viia. Saaks koha vabaks.

[Tihhonov]

Midagi toimunud ka vahepeal või on auto ära maha müüdud?

Ei ole maha müüdud, aga ega väga midagi teinud ka pole. Tegelikult kui järgi mõelda, siis polegi väga midagi teha. Ta sai eelmisel sügisel ju sisuliselt valmis. Kõik enam vähem soovitud lisad sai peale pandud ja tehniline seisukord on minu hinnangul hea. Tõsi - ostsin ka konditsioneeride komplekte kokku, kuid andsin siiski loobuka. Tundus kuidagi liiga mahukas töö ja müüsin kogu konditsioneeride hunniku edasi. Üht teist võiks muidugi veel teha. Riiulil lebab endiselt tutikas BMW originaal madalam esispoiler, kuid ilmselt seda külge panema ei hakka. Mulle vist meeldib ta ikka originaal alahuulega rohkem. Miskipärast ei hakanud tööle püsikiirushoidja, sellega võiks tegeleda. Kuid hetkel on puhunud teised tuuled.

Kevadel tegin talle hoolduse ja nüüd olen üsnagi igapäevaselt tarvitanud. Moodne välismaa auto saab sõita üsna vähe. Pigem jagan oma sõite rullnoka ja Jaguari vahel. Vahepeal ka oma uue patsiendiga. Kõik nad on üle keskmise tublid olnud. Hooaja alguses hakkas rullnokk mul veidi jukerdama. Mingitel hetkedel hakkas pööretega mängima ja muutus kuidagi turtsakaks. Aga kasutamise kägus kadus see viga iseenesest ära. Nii, et nüüd ei teagi, mis seda põhjustas. Võib olla kuhugi kondenseerunud niiskus? Teoreetiliselt võiks ehk vahetada ka ka mõne puksi veermikus, kuid reaalselt pole vaja sellega tegeleda.

Minu tänavune peamine tegevus on kulunud ühe järgmise hulluse raviks. Lisan ainsa pildi, kus ka BMW peale on jäänud.


Mustast üritan auto ehitada, hall on rohkem nagu õppematerjaliks. Kuidagi tundus see Mercedese mudel ka piisavalt huvitav, et temaga veidi mängida. Oleks ma ainult teadnud, milliseid väljakutseid see asi oskab esitada. Keda huvitab lähemalt, siis siin on tema haiguslugu:
http://foorum.clubmb.ee/showthread.php?tid=33712" onclick="window.open(this.href);return false;

Olen lähemate sõpradega mõnikord arutanud ka rullnoka müügiplaane, kuid see on üsna ebareaalne visioon ilmselt. Esiteks maksin ma tema eest päris palju raha juba ostes. Ning temaga mäng on olnud ka päris kulukas, nõudes kaugelt rohkem kui veel teisegi ostuhinna. Siiski olen vahepeal mõelnud, et VÕIB OLLA kui keegi ta eest 5000 EUR annaks, oleks ma nõus loobuma. Sõltub ilmselt hetkel valitsevast meeleolust. Pakkumisi ei ole mõtet teha, sest vaevalt keegi rohkem tahab pakkuda. Mitte et see summa kataks mu kulutused sellele autole. Lihtsalt saaks koha vabaks ja võimaluse jälle midagi järgmist proovida. Ma ei ole kollektsionäär, ma ei jõua neid kõiki ritta seada, kuid proovida tahaks nii paljusid autosid. Mul on kuidagi hakanud jälle üha enam unenägudesse tulema näiteks selline auto:


Aga see ei ole müügikuulutus. Sest tegelikult on ta mulle päris armsaks saanud ja mul pole selle vastu midagi, kui meil oleks veel palju ühiseid aastaid ees.

[Tihhonov]

Märkasin oma suurimaks üllatuseks, et viimasest postitusest siin teemas on möödunud juba üle kahe aasta. Mõtlemapanev ja hakka või uskumagi vanainimesi, kes muudkui eietavad kuidas aeg ikka lendab... Nojah, õnneks lendab aeg E30 BMW jaoks tagurpidi, tema muutub iga aastaga aina paremaks ja ihaldusväärsemaks. Huvitav on olnud jälgida nende autode turgu ja käekäiku viimastel aastatel. See pole enam kellelegi mingi uudis, et korralikke on vähe ja tippmudelid on kallid. Minu jaoks eriti põnev on hoopis see, kuidas E30 BMW on ühiskonnas täielikult rehabiliteeritud. Endisest paha mainega autost on tänaseks saanud igati aktsepteeritav madala eelarvega igapäevakõlbulik klassik. Ja kui minuvanustel on nende autodega veel mingid isiklikud mälestused, siis täna on muutunud E30 kultuslikuks ka nende seas, kes on ise nooremad kui see auto. Mul enda hea sõbra poeg ostis endale OMA raha eest esimeseks autoks just E30 BMW. Olles sel hetkel ise alles 13 aastane, teadis ta täpselt, et ostab endale auto mida on alati tahtnud. Tellis veel Saksamaalt päris korraliku isendi Ma ei oskaks esimese hooga nimetada ühtegi teist 80-te massiautot, mis oleks täna ühiskonnas nii hästi populaarsust kogunud.

Eks ühiskondliku huvi suurenemine on tõstnud selle auto väärtust ka minu silmis veelgi ja vaatamata vahepealsele motivatsioonikriisile on ta mul kenasti alles.


Olen temaga igal aastal natuke sõitnud, kuigi mitte palju. Nelja suve peale kokku on mul ette näidata kõigest 8000 km. Mu abikaasa jaoks on just E30 minu vanatehnikapargist ainuke auto, millega ta on nõus vabatahtlikult sõitma. Nii ta ongi olnud suviti peamiselt mu abikaasa kasutuses. Mingeid suuri remonditöid ette näidata pole. Kõik on justkui enam vähem toiminud, kuigi lõpuni rahul olla ei ole ka põhjust. Veermiku käisin üle millalgi suvel, vahetades imelikult väikse raha eest uskumatult palju tükke seal all. Väga palju parem sai kohe. Siiski polnud ma hooaja lõpuks tema tehnilise osaga lõplikult rahul. Kõige vastikum viga on minu jaoks auto all:


Lekkiv auto on alati ebameeldiv. Seda ei saa kuhugi parkida nii, et pärast häbi ei oleks. Nii sai auto vahetult enne esimest lund spetsialisti kätte viidud ja antud talle pihku päris pikk nimekiri puudustest. Ei saa välistada, et võtan tänavu ette ka mingid keretööd. Vasaku karbi ots on pehme, kuskil tagapõllel natuke kobrutab jne. Midagi ei sega otseselt kasutamist, kuid teisalt võiks ta nagu korras olla. Eks vaatame kuhu me uue hooaja alguseks oleme jõudnud.

Üldisemate teemade juurde tagasi tulles avastasin end üha sagedamini juurdlemas, et mis hetkel muutub üks auto vanatehnikaks. On see seotud kuidagi auto vanusega või pigem ühiskondliku mäluga? Kas auto saab vanatehnikaks alles siis, kui sama mudeli elutud laibad on igapäevaliiklusest kadunud või juhtub see kuidagi varem? Ja mis autod muutuvad aja jooksul huvitavaks ning mis autod mitte? Tihtipeale on ju nii, et ajaks mil mõni auto hakkab tunduma piisavalt apetiitne, on korralikud isendid ka turu pealt kadunud või üüratu hinnaga. E30 325i ja Golf II GTI on ju parimad näited. Esiteks, kuidas tunda ära need mudelid, millel on üldse mingi klassiku potentsiaal ja teiseks, kuidas tabada ära see "turu põhi", ehk moment, mil rämpsu vahel müüakse ka korralikke autosid mõttetu raha eest?

Igal juhul hakkas mulle äkki tunduma, et nüüd on E36 kerega BMW jaoks see absoluutselt viimane hetk käes ja üha sagedamini leidsin end E36 kuulutusi jälgimas. Täna on ta veel täiesti väärtusetu objekt, enamus turgu moodustub täielikust rämpsust kuid see ei peaks niimoodi jääma. Tema sünnist on tänaseks möödas 25 aastat ja ta on kogu oma eluaja nautinud väga suurt populaarsust. Te võite vastu vaielda, kuid ma usun, et E36 ülemise otsa mudelitel on olemas suurepärane youngtimeri potentsiaal. Otsustasin mitte riskida ja soetasin rullnoka kõrvale igaks juhuks ka E36 ära. Sest äkki neid varsti enam ei saa.


See 1996. aasta kupee on vist täna kõige uuem auto mu vanatehnika garaazis. Kuid sellele vaatamata sobib ta mu "sportautode" sektsiooni väga hästi. Tahan lausa väita, et siin polegi enam oodata vaja - E36 on ta juba täna täitsa valmis vanatehnika.


Aga esialgu panin ta lihtsalt "riiulile". Las laagerdab.

[Muhv]

Täielik rahulolu. Kui juba seltsimees Tihhonov on asunud seisukohale, et E36s on ainest, siis minu nädalatagune otsus oma isendile mauseoleum ehitada tundub igati mõistlik.

[Arvo]

Igal juhul hakkas mulle äkki tunduma, et nüüd on E36 kerega BMW jaoks see absoluutselt viimane hetk käes ja üha sagedamini leidsin end E36 kuulutusi jälgimas. Täna on ta veel täiesti väärtusetu objekt, enamus turgu moodustub täielikust rämpsust kuid see ei peaks niimoodi jääma. Tema sünnist on tänaseks möödas 25 aastat ja ta on kogu oma eluaja nautinud väga suurt populaarsust. Te võite vastu vaielda, kuid ma usun, et E36 ülemise otsa mudelitel on olemas suurepärane youngtimeri potentsiaal. Otsustasin mitte riskida ja soetasin rullnoka kõrvale igaks juhuks ka E36 ära. Sest äkki neid varsti enam ei saa.

Hästi ostetud! Jälgin ise ka vaikselt turgu ja tundub, et nende kupee kerega masinate hinnad on juba tõusuteel. Sellist stiilipuhast originaalvelgedega ja ilma tuuninguta isendit naljalt juba Eestist ei soeta
Eks E36 on ka tänaseks juba suht popp rinka ja rallikaplatvorm (nagu ka E30 oli), sinna auku kaob neid suurema mootoriga isendeid lõputult, kui kere pehme siis varuosadeks.

[Iff]

Tihhonovi kirjutisi on alati hea lugeda, tehnika huvitav ja lähenemine põhjalik.
Kuna pole piltidel juba ammu märganud e32 siis küsiks, et kas see isend ei kuulu enam sm Tihhonovi autoparki? Ja ootaks huviga ka e24 kohta teemat

[sysi]

Ninatargutamiseks - aastat X tagasi pani E36 siin foorumis kajastatuna käima elava diskussiooni - et 36 ei ole ikka siia sobilik. Nüüd noogutatakse (ka mina) tunnustavalt teemapüstitaja poole ja tunnistatakse ostumõtlemist samas suunas. Aeg lendab vanas eas tõesti kiiresti!

[Tihhonov]

Kuna pole piltidel juba ammu märganud e32 siis küsiks, et kas see isend ei kuulu enam sm Tihhonovi autoparki?

E32 oli minu jaoks nagu konnasilm, mida katsuda on valus, kuid elu ilma temata ei kujutanud enam ka ette. Mul oli E32-ga eriline suhe. Ma ostsin endale esimese E32 juba jaanuaris 2002 ja mul on neid kokku olnud 4 tk. Tippversioon E32 oli minu jaoks vist aastaid justkui täisuliku auto kehastus - parim komplekt disainist, kvaliteedist ja sõiduomadustest. See viimane must 750 aga vedas kogu mu E32 armastuse kiiva. Ta oli piltilus auto ja päris põhjalikult enda käte vahelt läbi käinud eksemplar. Ta oli saanud kõik mida ta küsis ja alati ainult parimad originaalvaruosad. Aga ma ei saanud teda kunagi korralikult nautida, sest tema mootor oli lombakas. Mida iganes ma temaga ka ei proovinud, ei saanud ma teda kunagi ilusti käima. Proovisin kõik variandid läbi. Isegi pikemaks ajaks seisma jätmist proovisin, lootuses et haavad paranevad. Aga ei paranenud.
Ühel hetkel tundsin, et nüüd on absoluutselt viimane piisk ära langenud. Ta muutus nii vastikuks, et ma ei talunud enam tema salongi lõhna ka. Minu pärast oleks ta võinud kasvõi pressi alla minna, aga enda bioväljast tahtsin ma teda ära saada. Andsin ta ära sisuliselt varuosadoonori hinnaga inimesele, kes tahtis seda põhjatut projekti jätkata. See eksemplar on tänaseni säilinud, väga heades kätes, kuid kõigile pingutustele vaatamata siiani samahästi kui kasutamiskõlbmatu. Aga tasus meenutada, oli väga ilus auto.




Nii olengi püüdnud nüüd oma tähelepanu suunata lihtsamatele ja kaheukselistele BMW mudelitele, ühe erandiga. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, et ka E38 kere tõmme muutub üha tugevamaks. Tänane madalseis E38 turul ei tähenda pikas perspektiivis midagi. See mudel võib veel ajalukku minna kui üks ilusama joonega luksusauto läbi aegade. Olin hiljuti juba väga ligidal ka oma elu esimese E38 ostule. Kuid ilmselt polnud veel aeg küps. Kuid ma usun, et ka esimesed E38-d võiksid hakata varsti siia foorumisse imbuma.

Eks ka E36 tee klassikalisemate mudelite sekka saab olema pikk ja okkaline. Alati on neid, kes tõmbavad joone kuhugi enda silma jaoks õigesse kohta ja ei arvesta, et eri vanuses inimestel on mälestused eri ajastute autodega. Minu viimane E36 ost oli juhus. Ta lihtsalt oli müügil ja kuna keegi sõpradest peaaegu nädala jooksul ohjasid ei haaranud, otsustasin ta ise ära osta. peamine argument, et olid kõik asjad õigesti: suur mootor (328i), kaheukseline kere, ilus värvikombinatsioon, hea varustus, täielik originaal komplektsus, sealhulgas originaal Harman Kardon helisüsteem. Veel meeldis mulle asjaolu, et vaatamata kupeekerele ja suurele mootorile, polnud temas mitte midagi sportlikku. Tal oli kogu komplektsus üdini anti-sportlik: tavarool, tavaistmed, tavalised põrkerauad, tavavedrustus, väiksed veljed, hele lagi jne. Ma tean, et populaarne oleks omada M-Tech paketiga autot, kuid ma ise ei salli sporti ja üritan sama joont hoida ka oma autodega. Selline ta ostuhetkel oli.





Piltidel on ta veel valede velgedega. Aga õnneks olid originaalid pakiruumis kaasas. Ostsin ta Saksamaalt ja taust kõlab nagu muinasjutus - üks omanik, naisterahvas, lõpuni hooldatud. Mõned roostekärnad siin ja seal, kuid muidu avariivaba, originaalvärviga ja heas korras. Veidi sättimist loomulikult on.