Pole eriline happekrundi kasutaja

Eelistan pinnad mehaaniliselt puhastada kui keemiliselt. Kõik detailid mis on roostes olnud on liivapritsitud, odav ning efektiivne vahend metalli puhastamiseks, sealhulgas saab ka roostepoorid puhtaks. Pritsitud detailide töötlemisest olen eespool kõnelenud ning ei tahaks uuesti seda kirjutada siia..
Aga vastus küsimusele: Mis asi on rooste? Rooste on rauaoksiid, keemia tunnist õnneks mäletame, et oksiid on midagi hapnikuga pistmist

st, et raud reageerib hapnikuga. Värvkatete mõte ongi hapniku metallist eemal hoida. Teisisõnu värvime detaili ära, et ta rooste ei läheks, et puhtast rauast(mitte keemiliselt puhtast vaid pean silmas haljast raua/pleki tükki mida antud hetkel töötleme) ei saaks oksiid. Siiani said kõik vast aru

Paraku on, aga kõik värvkatted, suuremal või vähemal määral poorsed, st lasevad vett läbi... iseenesest pole veel häda midagi, kuid vesi koosneb vesinikust ning hapnikust. Hapnik tahab, aga meeleheitlikult vesiniku küljest eralduda ning paremameelega Ferrumiga ühineda, ehk siis muutuda rauaoksiidiks, roosteks.
Kuidas hapniku takistada? Siin kohal tuleb mängu epoksiidvärvid ja krundid, nad ei ole poorsed (polümeerid, tehis materjalid), ning ei lase hapniku metallile ligi. Kui täpne olla, siis hapniku molekulidel pole millegagi ühineda ja nad ei saa läbitungida. Epokrundile tuleks märjana kas täitekrunt või värv peale kanda, sest kuivades muutub epo plastikuks ja teda on raske karestada
Happekrunt sisaldab, nagu nimigi ütleb hapet, ei ole küll uurind, kuid ilmselt fosforhapet, sama asi leidub ka buvanoolis. Hapet on seal värvi sees üsna vähe, ning peale regeerimist rauaoksiidiga, ehk siis roostega, ta lihtsalt aurab välja. Pind jääb kuivades matt, ühtlasi ka üsna õhuke, sinna tuleb sama moodi nakke parandamiseks kanda kruntvärv(täitekrunt näiteks). Et hape välja auraks lisatakse lahustit rohkem, sellest ka happekrundi vilets katvus. Ta ei ole mõeldud pinna kaitsmiseks vaid pinna töötlemiseks, ettevalmistuseks, et siis pind kaitsta uute hapniku rünnakute eest

Õigenimetus oleks, siis raua keemiline puhastamine oksiidist.Peamiselt kasutatakse happekrunti, siis kohtades kus pole võimalik mehaaniline puhastamine poorideni. Näiteks lastakse traatharjaga roostemaha, oletame keset ust või katust

pole ju mõttet iga paranduse tarbeks tervet kere pritsima hakata, kuid roostepoore lõpuni harjaga puhtaks ei saa, siis tulebki mängu happekrunt.. Märjale happekrundile ei ole mõistlik kohe mingit muud katet peale lasta, sest happel ei ole kuhugi aurata, ning jääb järgmise kihi alla lõksu... edasi viib teid fantaasia mis hape seal tegema ilmselt hakkab

Sarnast asja kohtab sellisel juhul kui mingi asi hakkab teist asja "üles keetma" teisisõnu toore asja peale, millest ei ole lahusti veel välja kuivand, kantakse uus kiht. Reaktsioon on erinev

mullitab või kobrutab või teeb mingit muud trikki

kõige sagedasem juhtum: Pahtel pole lõpuni ära kuivand, kuid juba krunditakse, krunt on üsna kiire, eriti kui kasutatakse kiiret kõvendit, lihvitakse, tundub hea, kantakse alus värvi peale ja siis...

sama nigu hapnikuga: uus lahusti mis on alusvärvi sees, poeb krundi pooridest läbi ning äratab ellu pahtli sisse tukkuma jäänud sõbra. Ütleme, siis nii, et koos on neil üsna lõbus

Ainuke kes sellise näoga

kõrval seisab on see mees kes värvi peale laskmas oli...
Krt ma pean lõpetama selle õhtuse foorumi külastamise
