Minu jaoks algas kõik juba tegelikult 1997. aastal, kui olin ostmas oma esimest autot. Selleks sai 1984. aasta BMW 320iA. Väga ilus ja heas korras auto. Kuldne neljaukseline kere, roolivõimu, elektriakende ja nahksalongiga. Küll tema sõitis hästi ja küll ma olin temaga rahul. Et aga tudeng saaks ka teinekord õlut osta, järgnes talle peagi erkpunane 1986. aasta 324d. Selle autoga ma ei suhestunud. Kuidagi jube uimane ja naftane oli see masin. Ning juba õige pea järgnes talle "luxorbeige metallic" 1987. aasta 324td. See oli tõesti hea auto ja temaga sõitsin kaua. 2 aastat oli siis minu mõistes kaua. Kuni lõpuks tekkis tunne, et kas tõesti maailmas teisi autosid polegi. Sõbrad ja pere ka juba tögasid, et kaua võib neist "pätibemmidest" kinni hoida.
Otsustasin hakata normaalseks inimeseks ja ostsin moodsa Audi 100. 1992. aasta Audi oli sel ajal vaid 8 aastat vana ja seega vägagi moodne pill. Kõik kiitsid ja vaatasid justkui veidi alt üles. Aga ega lombakat käima ei õpeta. Vähem kui nelja kuu pärast oli Audi müüdud ja tema koha võttis sisse erkpunane 1989. aasta BMW 325i Touring. Lubasin endale ja kõigile sõpradele - SEE ON VIIMANE!
Kui hakkasin maitsma tööinimese elu, tulid juba ka paremad autod. Asutus kus ma töötasin andis ka tööauto, Touringu olin ammu maha müünud ja tunduski juba, et rullnokkade periood on sai minu elus läbi. Kui ühel 2002. aasta augustikuu päeval täiesti ilma igasuguse vajaduseta lappasin kuulutuste lehti (mis muide sel ajal olid paberkandjal ja parimal juhul ühe mustvalge fotoga) ja tööpäeva lõpuks parkisin kodumaja ette 1988. aasta 316iA. Ei osanud ma seda tegu endale põhjendada ega ka kellelegi teisele. Pugesin mingi nostalgia mõiste taha, rääkisin ilusatest peegelsiledatest külgedest, harvaesinevast värvikombinatsioonist ja veatust komplektsusest. Ning lubasin - SEE ON VIIMANE!
Sellest autost on mul isegi mingi ähmane skanneeritud pilt arvutis olemas. Ta oli tegelikult väga tubli ja töökindel auto, minu abikaasa õppis temaga sõidu selgeks ja tema hüüdnimi oli Mumm.
Mummu müüsin maha detsembris 2003. See oli mul arvult kaheteistkümnes BMW ning ta jäigi mul tõepoolest viimaseks E30 kerega autoks. Tänaseks päevaks olen omanud juba 10 aastat E32 kerega 750i. Vahelduva eduga olen teda armastanud ja vihanud. Viimased aastad on ta peamiselt seisnud ja ma olen temast natukene väsinud. Lisaks BMW-le olen proovinud pidada veel erinevaid luksusautosid Saksamaalt, Venemaalt ja Inglismaalt ning mingi osa neist on mul tänagi alles. Aga kõik need 10 aastat olen ma kindlalt teadnud, et mul on hinges alati koht olemas veel ühele E30-le.
Ma võin siin tuua mitmeid ratsionaalseid argumente, mis E30 ongi väga hea auto. Rääkida kuidas lihtsuses peitub ilu ja tema arvatavast klassiku potentsiaalist, kuid tegelikku põhjust teame me kõik - lapsepõlve leib on alati kõige magusam ja lapsepõlve mänguasjad kõige armsamad. Räägitakse muidugi sedagi, et lapsepõlve plakatitüdruktega ei tasu täna kohtuda, sest reeglina on nad nüüd juba uhkelt üle 50 ja ... ah las see jääda.
Mulle hakkab tunduma, et peale mõningast vaiksurma, hakkab rullnokk täna taas popiks muutuma. Mul on näiteks sõpruskonnas lisaks veteranrullnokk Kaidole veel ka noor keskkooliõpilasest rullnokaomanik. Kusjuures ilma toonklaasideta ja väga ilus auto. Tänavatel näen kohati täitsa noori mehi sõitmas suht viisakate rullnokkadega. See kõik ärritas mu meeli, vanad haavad kärisesid lahti ja midagi tuli ette võtta. Minu etteaste on nüüd teie ees - 1988. aasta 325i. Täpselt sellisena ta minu juurde tuli.
Ta pole kaugeltki ideaalne, kuid vähemasti klassikalises mõttes tuunimata. See teeb ta teiste 325-te seas muidugi haruldaseks. Eks ole tedagi siit-sealt näpitud, sünnipärasest automaatkäigukastist on tänaseks saanud manuaal. Aga tal on siiski rullnoka kohta veel uskumatult palju originaaltükke alles. Ning varustustase on ka keskmise E30 kohta päris hea. Juhiiste on muidugi korralike kulumisjälgedega. Ülejäänud sõitjate istmed on veel päris kenad.
Meeleolu loob seegi, et tegu on siiski sünnipärase 325-ga, mitte ise ehitatud autoga. Ka kapotialune tundub kuidagi rappimata ja kõik originaalsed plastikud on omal kohal. Kõige imelikum on see, et ta pole isegi etteotsa ühtegi avariid saanud. Kõik tundub täiesti originaalne.
Eks püüan ta nüüd pikkamööda viisakasse tänavakorda seada. Praegu tundub küll, et meil võiks olla ühine tulevik. Aga enam ma ei luba, et SEE OLGU VIIMANE.
Tänan tähelepanu eest
