
Asi sai alguse sellest, et 2004 aasta alguses leidsin bmw klubi foorumist tagasihoidliku kuulutuse stiilis "m: e21 cabrio". Müüjale helistades selgus, et auto asub tartumaal, roiu kandis. Väljalaske aasta pidi olema '79 ja katuse kohta arvati, et peaks olema originaal, kuigi kindel ei oldud.
Vaatama sõites keerasine järjest väiksematele ja lumisematele teedele. Juba hakkas kahtlus tekkima, et kas nii pärapõrgus saabki üldse üks selline haruldus paikneda








Paari meetri kauguselt vaadates tundus masin veel päris kobe olema, aga lähemalt kereosa uurides selgus, et see on siiski suhteliselt läbi omadega


Välisest küljest veel. Masinal olid all e30'e plekkveljed, parempoolsed tuled olid katki. Positiivsema poole pealt olid olemas originaal kroompeeglid, praktiliselt veatud stanged ja alpina kirjaga helkurpaneel tagatulede vahel.
Salong oli võrdlemisi olematu. Vaipa ei olnud, istmed olid lahti, keegi oli salongis suitsukonidega vandaalitsenud, katuseraami kattev nahk oli kohati katki, näidikuplokk oli uuema malli oma, analoogkell oli ära lõhutud.
Ega mootoriruumiski parem pilt ei avanenud. Esmapilgu ei hakanud isegi mootor silma






Kokkuvõttes oli masina seisukord juba selline, et taastamine ei oleks mõtekas. Siiski sai omanikult hinna kohta päritud ja kuna see osutus võrdlemisi soodsaks, siis mõtlesin, et ahh, mis seal ikka, vean ta omale koju ära, siin põllul poleks sellel autol lootustki olnud.
Omaette lugu oli dokumentidega. Peale käsiraha maksmist sain ma enda kätte küll reg. tunnistuse b-osa ja müüja lubas mulle registrijärgse omaniku kontakti ja passi a-osa anda. Lubaduseks see jäigi


to be continued...