BMW 528i 3.5 E28 1982a. Eero
Küllap said juba vastuse aga kirjutan siia ka:
Võimsus ehk 160 kw tuleb ikka ära, pole ju muud suurt tehtud kui e34 mootori ülemise poole ja motronicuga tuunitud.
Kiirendus mõõdetud siiani 7,5 - 7,8 s 0-100 km/h. Peaks olema vähemalt 7,2 s (asja uuritakse
)
Tippkiirust ei ole mõõtnud eks ta ühte auku teiste e28 535-tega ole, 528-ga sain kunagi Haapsalu lennukal 225 km/h kellale, siis sai rada otsa.
Võimsus ehk 160 kw tuleb ikka ära, pole ju muud suurt tehtud kui e34 mootori ülemise poole ja motronicuga tuunitud.
Kiirendus mõõdetud siiani 7,5 - 7,8 s 0-100 km/h. Peaks olema vähemalt 7,2 s (asja uuritakse

Tippkiirust ei ole mõõtnud eks ta ühte auku teiste e28 535-tega ole, 528-ga sain kunagi Haapsalu lennukal 225 km/h kellale, siis sai rada otsa.
Millegi pärast mulle tundub, et ma olen seda autot näinud ja ka omaniku
Nimelt me siis vist käisime koos sõjaväes kui ma nüüd julmalt puusse ei pane
Auto igati aus ja tore et pole temast loobunud. Kui viitsid otsida leiad ka minu liikuri siit kuskilt üles
Imre alias kapral Randmäe


Auto igati aus ja tore et pole temast loobunud. Kui viitsid otsida leiad ka minu liikuri siit kuskilt üles

Imre alias kapral Randmäe

BMW E91 320D 07/2010
Kirjutan siis pärast pikka vaikust, mis arengud vahepeal toimunud on. Kevadepoole jõudsin üht-teist ära teha. Kõige pealt uuendasin kütusesüsteemi, alla läksid uued jämedamad kütuse torud (odav aga raske painutada) ja uued voolikud. Lõpuks sai ka bensiinifilter vahetud, seal oli küll vist tehase originaal varem. Et oleks mureta sõita, siis vahetasin piduritorud ka ära, vanad nägid juba liiga jubedad välja.

Vana kütusepaak oli auklik nagu sõelapõhi, selle asemele sain märksa korralikuma paagi, mis pärast puhastamist uue värvi sai, eks näis kuidas roostele vastu peab.

Paigaldasin ajutiselt vana summuti külge ka lambda anduri (LADA oma, 4 juhtmega).
Et asi oleks ikka õige ja ametlik, siis viisin auto ümberehituse vormistamiseks ARK-i. Seal läks tehniline kontroll täiesti probleemivabalt, kontrolliti mootori jt. numbrid üle. Auto passis nüüd kirjas BMW 528, 3430 ccm, 160 kw
.
Erinevalt eelmistest kordadest, ei läinud ülevaatusel seekord üldsegi nii hästi. Tehti kindlaks, et esisillas üks šarniir kulunud, tagasillas ka mõni puks, pidurite võimendusel esines probleeme. Kõige lõpuks oli veel segu liiga rikas, heitgaasid kõvasti üle normi.
Seejärel sai ligi kuu aega vigu otsitud ja parandatud. Tagasillas vahetasin sillakanduri suured puksid ära (jube töö, kui spetsiaalset abivahendit ei ole) ja õõtshargi 8-kujulised liigendid, stabilisaatori liigendid said ka igaks juhuks uued. Esisillas ühe ülemise õõtshargi šarniir loksus natuke. Mul oli üks korralik E34 ülemine õõts, millega sai kõvasti jamatud, kuna mitmed varuosamüüjad olid kindlad, et E28-le peab see sobima, kui tagumine puks ära vahetada. Kuid minu autole see küll õieti külge ei hakanud, kuigi paigaldamine oli võimalik. Lõpuks tuli ikkagi poest õige õõtshark osta.
Lambda panin mootorile veel lähemale ja kõik liitekohad tihendasin uuesti, et ei saaks lisaõhku. Tundus, et kütusesurve on liiga suur. Tagasivoolul oli üks kahtlane koht, kus ta võis olla kinni pigistatud, kütusesurveregulaator sai ka uus igaks juhuks. Pidurivõimendi hüdroakumulaatori vahetasin uue vastu, nüüd pidurdab palju äkilisemalt ja pedaal ei vaju enam läbi.
Kordusülevaatus oli nüüd edukas, välja arvatud heitgaasid olid ikka üle normi, kuid kohapeal õhulugeja hammasratta keeramisega said need korda (oli näha, et õhulugeja eelmine omanik oli kaane maha võtnud ja rikkamaks keeranud).
Praegu näeb auto selline välja:

Kuigi auto sõidab nüüd igapäevaselt ringi, on mul mitmed olulised asjad veel pooleli.

Vana kütusepaak oli auklik nagu sõelapõhi, selle asemele sain märksa korralikuma paagi, mis pärast puhastamist uue värvi sai, eks näis kuidas roostele vastu peab.

Paigaldasin ajutiselt vana summuti külge ka lambda anduri (LADA oma, 4 juhtmega).
Et asi oleks ikka õige ja ametlik, siis viisin auto ümberehituse vormistamiseks ARK-i. Seal läks tehniline kontroll täiesti probleemivabalt, kontrolliti mootori jt. numbrid üle. Auto passis nüüd kirjas BMW 528, 3430 ccm, 160 kw

Erinevalt eelmistest kordadest, ei läinud ülevaatusel seekord üldsegi nii hästi. Tehti kindlaks, et esisillas üks šarniir kulunud, tagasillas ka mõni puks, pidurite võimendusel esines probleeme. Kõige lõpuks oli veel segu liiga rikas, heitgaasid kõvasti üle normi.
Seejärel sai ligi kuu aega vigu otsitud ja parandatud. Tagasillas vahetasin sillakanduri suured puksid ära (jube töö, kui spetsiaalset abivahendit ei ole) ja õõtshargi 8-kujulised liigendid, stabilisaatori liigendid said ka igaks juhuks uued. Esisillas ühe ülemise õõtshargi šarniir loksus natuke. Mul oli üks korralik E34 ülemine õõts, millega sai kõvasti jamatud, kuna mitmed varuosamüüjad olid kindlad, et E28-le peab see sobima, kui tagumine puks ära vahetada. Kuid minu autole see küll õieti külge ei hakanud, kuigi paigaldamine oli võimalik. Lõpuks tuli ikkagi poest õige õõtshark osta.
Lambda panin mootorile veel lähemale ja kõik liitekohad tihendasin uuesti, et ei saaks lisaõhku. Tundus, et kütusesurve on liiga suur. Tagasivoolul oli üks kahtlane koht, kus ta võis olla kinni pigistatud, kütusesurveregulaator sai ka uus igaks juhuks. Pidurivõimendi hüdroakumulaatori vahetasin uue vastu, nüüd pidurdab palju äkilisemalt ja pedaal ei vaju enam läbi.
Kordusülevaatus oli nüüd edukas, välja arvatud heitgaasid olid ikka üle normi, kuid kohapeal õhulugeja hammasratta keeramisega said need korda (oli näha, et õhulugeja eelmine omanik oli kaane maha võtnud ja rikkamaks keeranud).
Praegu näeb auto selline välja:

Kuigi auto sõidab nüüd igapäevaselt ringi, on mul mitmed olulised asjad veel pooleli.
Siia hakkab nüüd rohkem juttu tulema. Esmalt mõtlesin välja oma variandi esimesest amorditoest, mis idee poolest on parem kaubanduslikest analoogidest
.
Toru on 50 x 25 nelikanttoru, rõngad on plasmalõikusest, liitekoht peaks nüüd olema piisavalt tugev ja läbipaindumine minimaalne. Sõites küll ei täheldanud mingit effekti, kuid mul on vedrustus väga pehme ka.



Tagumise toe jupid on ka olemas, üritan kunagi kokku panna.

Toru on 50 x 25 nelikanttoru, rõngad on plasmalõikusest, liitekoht peaks nüüd olema piisavalt tugev ja läbipaindumine minimaalne. Sõites küll ei täheldanud mingit effekti, kuid mul on vedrustus väga pehme ka.



Tagumise toe jupid on ka olemas, üritan kunagi kokku panna.
Tegelikult on see tugi kõige väiksem asi, mis autole viimasel ajal ehitanud olen. Nimelt praegu on mootori suurimaks kitsaskohaks vana lapitud 2.8 väljalaskesüsteem, mis tuntavalt mootorit lämmatas. Kuna ma ei taha raisata aega poolkõvade lahenduste aretamisele, siis plaanisin algusest lõpuni ise teha võimalikult hea sportväljalaske.
Õige väljalase algab korralikust torukollektorist, kuid M30 mootorile pole piisavalt ägedaid kollektoreid saada (Stahli tänavakolle ongi vist ainuke variant). Kes on vaadanud, siis BMW-l on kolledele väga vähe ruumi ja ma arvan, et 6 täpselt ühepikkust toru sinna katsetamise meetodil ära mahutada on võimatu. Põhimõtteliselt peaks aga asi võimalik olema.

2 x 3 valemiga torukollektori antava maksimumi koha võtsin 6000 pöördele. Kuna väljalase töötab üle suhteliselt suure pööretepiirkonna, siis on see minu meelest väga hea kompromiss. Primaartoru läbimõõt on 2“.
Enne praktikat on teooria – proffessionaalsed mehaanikainsenerid mõõdistavad esmalt mootoriruumi ja teevad 3D CAD-i mudeli
.

Mudelit sain ma veel kümneid kordi ümber teha, et torud etteantud ruumi ära mahuksid, mis vahepeal tundus juba mission impossible. Kui rahuldav mudel valmis, siis kokkupanek on ainult vormistamise küsimus
.
Plasmalõigatud flantsid väljalaske jaoks:

Merge-tüüpi torude ühenduskohad (šablooni genereerimine oli paras peavalu):




Materjal on kõik must teras, tükkidest kokkukeevitamisel on painutamise ees see eelis, et need on ideaalselt nn. mandrel bent ja keskjoone järgi saab kõik harud täpselt ühepikkused teha.
Kollektorite aeganõudev kokkuaretamine valmis, kõige parem on seda teha vana mootori küljes. Harusid saab ilusamini ka põimida, aga see oli ainuke variant mis ära mahtus ja küünlajuhtmetele ruumi jättis, esimese katsetuse kohta polegi kõige halvem:

Viimane toru on natuke halva kujuga, sest seal 5-6 toru juures on amordipüstak ees. Kui oma kohale mahtumine oli rahuldav, siis sai kõik kokku keevitatud, torude ühenduskohad on võimaluste piires seest üle käiatud:


Auto peale proovimine. Kolle on natuke raskem, kui tehase malmkärakad, kuid ülejäänud süsteem peaks palju kergem tulema. Alumiste poltide kinni keeramine nõuab nüüd erilist osavust ja spetsiaalseid vahendeid
.

Edasi tulevad 2 x 2,5“ ühepikkust toru ja overkill summuti-süsteem, mis on praegu pooleli alles.
Õige väljalase algab korralikust torukollektorist, kuid M30 mootorile pole piisavalt ägedaid kollektoreid saada (Stahli tänavakolle ongi vist ainuke variant). Kes on vaadanud, siis BMW-l on kolledele väga vähe ruumi ja ma arvan, et 6 täpselt ühepikkust toru sinna katsetamise meetodil ära mahutada on võimatu. Põhimõtteliselt peaks aga asi võimalik olema.

2 x 3 valemiga torukollektori antava maksimumi koha võtsin 6000 pöördele. Kuna väljalase töötab üle suhteliselt suure pööretepiirkonna, siis on see minu meelest väga hea kompromiss. Primaartoru läbimõõt on 2“.
Enne praktikat on teooria – proffessionaalsed mehaanikainsenerid mõõdistavad esmalt mootoriruumi ja teevad 3D CAD-i mudeli


Mudelit sain ma veel kümneid kordi ümber teha, et torud etteantud ruumi ära mahuksid, mis vahepeal tundus juba mission impossible. Kui rahuldav mudel valmis, siis kokkupanek on ainult vormistamise küsimus

Plasmalõigatud flantsid väljalaske jaoks:

Merge-tüüpi torude ühenduskohad (šablooni genereerimine oli paras peavalu):




Materjal on kõik must teras, tükkidest kokkukeevitamisel on painutamise ees see eelis, et need on ideaalselt nn. mandrel bent ja keskjoone järgi saab kõik harud täpselt ühepikkused teha.
Kollektorite aeganõudev kokkuaretamine valmis, kõige parem on seda teha vana mootori küljes. Harusid saab ilusamini ka põimida, aga see oli ainuke variant mis ära mahtus ja küünlajuhtmetele ruumi jättis, esimese katsetuse kohta polegi kõige halvem:

Viimane toru on natuke halva kujuga, sest seal 5-6 toru juures on amordipüstak ees. Kui oma kohale mahtumine oli rahuldav, siis sai kõik kokku keevitatud, torude ühenduskohad on võimaluste piires seest üle käiatud:


Auto peale proovimine. Kolle on natuke raskem, kui tehase malmkärakad, kuid ülejäänud süsteem peaks palju kergem tulema. Alumiste poltide kinni keeramine nõuab nüüd erilist osavust ja spetsiaalseid vahendeid


Edasi tulevad 2 x 2,5“ ühepikkust toru ja overkill summuti-süsteem, mis on praegu pooleli alles.
Töö on kõva, samas mina oleks pigem hartge või alpina kollektori järgi teinud või lausa originaali ostnud (ebayst saab umbes 300-400 euri eest kasutatud kollektori), seal on ussipesa tunduvalt lihtsamalt lahendatud, ega liigselt keevitusõmbluseid ja kõverikke seda voolavust paremaks ei tee.
E10 2002