Probleemivabad reisid klassikaliste BMW'dega
Postitatud: 14 Jaan 2011 15:42
Sattusime Nugaga kapitalistilt natuke aega varastades vestlema meie erinevatest põnevatest välisreisidest – oleme korduvalt Soomes (ja mujalgi) oma vanade bemmirontidega ju käinud.
Nuga arvas, et oleks väga äge minna ja osta Itaaliast (!) Itaalia (!) auto. Tuntud Alfa-Lancia-fetishisti Nuga suust polekski see Itaalia auto mõte nii utoopilisena tundunud, aga fakt iseenesest, et Nuga otsib seiklusi auto-ostu-reisiga Itaaliasse on kõnekas.
Jõudsime vestlusega sinnani, et on kindel, et Alfa läheb katki. Igal juhul läheb katki ja see tähendab, et reis tuleb planeerida arvestades vastavalt lisanduvale aja- ja rahakulule. Noh, et tsipsti-sinna-tsapsti-tagasi võtab nii 2 nädalat kuni kuu.
Seejärel ikka mõtlesime, et bemmirondid on head asjad – kannatab lausa välismaal käia ja nad ei lähe katki. Mootor ei jookse kokku ega midagi. Rääkimata elektri- või muudest probleemidest.
Seejärel tekkis meie vestlusesse paus... ja arhiivist ning ajaloo annaalidest sai välja kaevatud kõnekaid materjale meie bemmireisidest, mis tagantjärgi tunduvad meenutamist väärt ning samas ka kõigutavad veidi „hea töökindla BMW“ välisreisikõlbulikkuse kõrget hinnet.
Aastal 2006 oli Soome BMW Klubi 15. Sünnipäev, kuhu sõitsin mina oma punase 323i’ga ja Nuga oma 320 Bauriga, mis jubedalt suitses. Ja jubedalt suitsemise tõttu tuli aeg-ajalt (nii 100 km järel) küünlad maha võtta ja ära puhastada. Ühel kenal laupäevaõhtul, päiksepaiste saatel metsa sees toimus järjekordne rutiinne hooldus.
Muide vahepalana märgin ära, et avatud kapotiga E21 näeb minu meelest nii seks välja, et tekib vägisi tunne, et disainer arvestas autot disainides ka selle tõsiasjaga, et tõenäoliselt just sellises olekus paljud pilgud seda autot üldse näevadki!
Veel üks stiilinäide minu autost:
See selleks. Nimetatud hoolduse käigus leidis aset see, mis tihti aset leiab, kui igapäevaselt küünlaid peale-maha keerata:
Aga Soome on heaoluriik. Seal ei ole metsa sees tanklaid. Ja seal ei ole tanklad alati 24h avatud. Ja seal ei müüda alati tanklas süüteküünlaid. Sellele järgnes öine ringsõit mööda lähedal asuvaid talusid-kodusid ning kohtumised mitmete koloriitsete tegelastega, kellest ühe käest õnnestuski hilisel ajal nimetatud detail hankida ning reis sai plaanipäraselt järgmisel hommikul jätkuda.
Ja see pole veel kõik. Juba mainitud punane 323i tahtis samuti osa saada „avatud kapotiga“ fotoseeriast ning andis selleks suurepärase võimaluse kadunud laadimise näol. Sõitsime 2 viimast päeva reisist nii, et vahetasime jooksvalt Nuga autoga akusid ning lükkasime autosid käima (et voolu säästa). Tegelikult saab 2 auto peale 1 akuga täitsa kenasti hakkama
Siin järjekordne pilt tööst endast:
Jõudsime õnnelikult koju ja midagi reisi jooksul ju tegelikult katki ei läinudki?
Aeg läks edasi ning kätte jõudis aasta 2008, mil otsustasime minna autoga Saksamaale Techno Classica üritusele. Kuna minu E23 mootoriremont viibis, otsustasime minna päris uue autoga – 1991 aasta BMW 730, mille olin soetanud 2 nädalat varem 11 000 EEK eest.
Aastal 2008 oli E32 veel väga hinnatud auto ja see oli vaieldamatult 2x odavam hind turu odavaimast autost. Ja me otsustasime sellega Saksamaale sõita.
Ladusime auto kõrini kola täis ja pühkisime Maarjamaa tolmu jalgelt. Techno Classica toimub alati märtsi lõpus, mis tähendab, et Eestis on lumi maas ja Saksamaal on 20 kraadi sooja (kohati). Ja rääkides temperatuuridest... Juhtus see mis juhtuma pidi – igas ummikus seisime 4 akent + katuseluuk lahti, küte põhjas ja salongiventilaator maksimumasendis. Paraku ühel korral sellest ei piisanud ning pidime tegema kohustusliku paaritunnise jalgsiretke Hamburgis, kuna õli oli nii kuumaks läinud, et õlisurve kippus kaduma ning õlituli vilkus.
Muidu võis reisi igati (auto)meeleolukaks lugeda:
Kuna tegelikult auto ju isegi katki ei läinud jätan selle, kas see on üldse märkimist vääriv asi siinkohal iga lugeja enda otsustada. Jõudsime autoga ühes tükis (taas) Eestisse tagasi ning vahepeal sadanud 30-40cm lund tegid saabudes taas headmeelt.
Kätte jõudis aasta 2009, oli taas aeg (hai)ninad põhja suunas pöörata ning külastada heade sõprade soomlaste iga-aastast kokkutulekut. Mis siis seekord? Seekord oli meil 2 peategelast näitemängus „Kuidas leida lahendus – auto eri“. Üheks neist oli Micheli BMW E9, mis ühel hommikul otsustas veidi pikemalt magada ning polnud valmis oma reisijaid sõidutama. Proovisime teda äratada.
Küll nii:
Küll naa:
Aga ei midagi. Auto ainult plärtsus ja paukus unesegaselt. Tuli kapott lahti teha ning süütesüsteemi osad ära kuivatada – sel korral sellest piisas, õnneks.
Vahepeal muidugi otsustas minu E23 aku, et jääks meelsamini juba mainitud heaoluriiki pikemaks ning tegi näo, nagu ta üldse ei tea mis ta valesti teeb. Andsime talle õpetust:
Reis võis jätkuda. Külastasime kokkutulekukohta Uusikaupunkkis ning tõdesime seekord, et eestlased olid välja pannud vingema eksponatsiooni kui kohalikud. Peale „parkla-hängi“ liikusime kirjatüki esimestes lõikudes viidatud metsa sisse ööbima. Teekonnal Uusikaupunkkist Helsingi lähedale sekkus näitemängu kõrvalosatäitjana, seni põhjendamatult vähe tähelepanu saanud Priidu E21, kes mängis Priidule peitust. Ja edukalt! Tehes näo, nagu paagis oleks 1/2 võimalikust maksimaalsest bensiinikogusest otsustas ühel hetkel siiski mängu lõpetada ning Priidule napilt enne kütuse lõppemist märku anda, et tegelikult tal kütust pole. Peale väikest logistilist segadust jõudsid siiski nii Priit kui auto korraga bensiinijaama, sealjuures ilma kõrvalise abita.
Nüüd teise peaosalise juurde – Taneli E28. Olime just startinud metsa seest sadama suunas, kui Taneli auto igasugusest edasisest koostööst ilma ühegi põhjenduseta keeldus. Õppind mehed, nagu me oleme, proovisime kohe nii:
Aga ei midagi. Mõõtsime laadimist – see puudus taaskord. Õnneks olime vaid mõne kilomeetri kaugusel „metsa seest“ ning saime kiiresti Tomi abiga laetud akut laenata. Enne muidugi proovisime E21 akut (vt lõik E21 eeskujulikust väljanägemisest avatud kapotiga):
Aga E28 aku E21 peale ei mahtunud. Seejärel sõitsime kolonnis Helsingisse, Tanel ilma tulede ja muude ebavajalike aksessuaarideta ning jõudsime edukalt laevale (panen laevas tehtud pildi seekord kinnise kapotiga E21’st, noorem lugeja võib-olla ei teagi, kuidas see auto sellises olekus välja näeb):
Tulles teema alguse juurde tagasi, tuleb vist tõdeda, et nii probleemideta nagu meile algselt tundus, meie reisid siiski pole möödunud?
Nuga arvas, et oleks väga äge minna ja osta Itaaliast (!) Itaalia (!) auto. Tuntud Alfa-Lancia-fetishisti Nuga suust polekski see Itaalia auto mõte nii utoopilisena tundunud, aga fakt iseenesest, et Nuga otsib seiklusi auto-ostu-reisiga Itaaliasse on kõnekas.
Jõudsime vestlusega sinnani, et on kindel, et Alfa läheb katki. Igal juhul läheb katki ja see tähendab, et reis tuleb planeerida arvestades vastavalt lisanduvale aja- ja rahakulule. Noh, et tsipsti-sinna-tsapsti-tagasi võtab nii 2 nädalat kuni kuu.
Seejärel ikka mõtlesime, et bemmirondid on head asjad – kannatab lausa välismaal käia ja nad ei lähe katki. Mootor ei jookse kokku ega midagi. Rääkimata elektri- või muudest probleemidest.
Seejärel tekkis meie vestlusesse paus... ja arhiivist ning ajaloo annaalidest sai välja kaevatud kõnekaid materjale meie bemmireisidest, mis tagantjärgi tunduvad meenutamist väärt ning samas ka kõigutavad veidi „hea töökindla BMW“ välisreisikõlbulikkuse kõrget hinnet.
Aastal 2006 oli Soome BMW Klubi 15. Sünnipäev, kuhu sõitsin mina oma punase 323i’ga ja Nuga oma 320 Bauriga, mis jubedalt suitses. Ja jubedalt suitsemise tõttu tuli aeg-ajalt (nii 100 km järel) küünlad maha võtta ja ära puhastada. Ühel kenal laupäevaõhtul, päiksepaiste saatel metsa sees toimus järjekordne rutiinne hooldus.
Muide vahepalana märgin ära, et avatud kapotiga E21 näeb minu meelest nii seks välja, et tekib vägisi tunne, et disainer arvestas autot disainides ka selle tõsiasjaga, et tõenäoliselt just sellises olekus paljud pilgud seda autot üldse näevadki!
Veel üks stiilinäide minu autost:
See selleks. Nimetatud hoolduse käigus leidis aset see, mis tihti aset leiab, kui igapäevaselt küünlaid peale-maha keerata:
Aga Soome on heaoluriik. Seal ei ole metsa sees tanklaid. Ja seal ei ole tanklad alati 24h avatud. Ja seal ei müüda alati tanklas süüteküünlaid. Sellele järgnes öine ringsõit mööda lähedal asuvaid talusid-kodusid ning kohtumised mitmete koloriitsete tegelastega, kellest ühe käest õnnestuski hilisel ajal nimetatud detail hankida ning reis sai plaanipäraselt järgmisel hommikul jätkuda.
Ja see pole veel kõik. Juba mainitud punane 323i tahtis samuti osa saada „avatud kapotiga“ fotoseeriast ning andis selleks suurepärase võimaluse kadunud laadimise näol. Sõitsime 2 viimast päeva reisist nii, et vahetasime jooksvalt Nuga autoga akusid ning lükkasime autosid käima (et voolu säästa). Tegelikult saab 2 auto peale 1 akuga täitsa kenasti hakkama
Siin järjekordne pilt tööst endast:
Jõudsime õnnelikult koju ja midagi reisi jooksul ju tegelikult katki ei läinudki?
Aeg läks edasi ning kätte jõudis aasta 2008, mil otsustasime minna autoga Saksamaale Techno Classica üritusele. Kuna minu E23 mootoriremont viibis, otsustasime minna päris uue autoga – 1991 aasta BMW 730, mille olin soetanud 2 nädalat varem 11 000 EEK eest.
Aastal 2008 oli E32 veel väga hinnatud auto ja see oli vaieldamatult 2x odavam hind turu odavaimast autost. Ja me otsustasime sellega Saksamaale sõita.
Ladusime auto kõrini kola täis ja pühkisime Maarjamaa tolmu jalgelt. Techno Classica toimub alati märtsi lõpus, mis tähendab, et Eestis on lumi maas ja Saksamaal on 20 kraadi sooja (kohati). Ja rääkides temperatuuridest... Juhtus see mis juhtuma pidi – igas ummikus seisime 4 akent + katuseluuk lahti, küte põhjas ja salongiventilaator maksimumasendis. Paraku ühel korral sellest ei piisanud ning pidime tegema kohustusliku paaritunnise jalgsiretke Hamburgis, kuna õli oli nii kuumaks läinud, et õlisurve kippus kaduma ning õlituli vilkus.
Muidu võis reisi igati (auto)meeleolukaks lugeda:
Kuna tegelikult auto ju isegi katki ei läinud jätan selle, kas see on üldse märkimist vääriv asi siinkohal iga lugeja enda otsustada. Jõudsime autoga ühes tükis (taas) Eestisse tagasi ning vahepeal sadanud 30-40cm lund tegid saabudes taas headmeelt.
Kätte jõudis aasta 2009, oli taas aeg (hai)ninad põhja suunas pöörata ning külastada heade sõprade soomlaste iga-aastast kokkutulekut. Mis siis seekord? Seekord oli meil 2 peategelast näitemängus „Kuidas leida lahendus – auto eri“. Üheks neist oli Micheli BMW E9, mis ühel hommikul otsustas veidi pikemalt magada ning polnud valmis oma reisijaid sõidutama. Proovisime teda äratada.
Küll nii:
Küll naa:
Aga ei midagi. Auto ainult plärtsus ja paukus unesegaselt. Tuli kapott lahti teha ning süütesüsteemi osad ära kuivatada – sel korral sellest piisas, õnneks.
Vahepeal muidugi otsustas minu E23 aku, et jääks meelsamini juba mainitud heaoluriiki pikemaks ning tegi näo, nagu ta üldse ei tea mis ta valesti teeb. Andsime talle õpetust:
Reis võis jätkuda. Külastasime kokkutulekukohta Uusikaupunkkis ning tõdesime seekord, et eestlased olid välja pannud vingema eksponatsiooni kui kohalikud. Peale „parkla-hängi“ liikusime kirjatüki esimestes lõikudes viidatud metsa sisse ööbima. Teekonnal Uusikaupunkkist Helsingi lähedale sekkus näitemängu kõrvalosatäitjana, seni põhjendamatult vähe tähelepanu saanud Priidu E21, kes mängis Priidule peitust. Ja edukalt! Tehes näo, nagu paagis oleks 1/2 võimalikust maksimaalsest bensiinikogusest otsustas ühel hetkel siiski mängu lõpetada ning Priidule napilt enne kütuse lõppemist märku anda, et tegelikult tal kütust pole. Peale väikest logistilist segadust jõudsid siiski nii Priit kui auto korraga bensiinijaama, sealjuures ilma kõrvalise abita.
Nüüd teise peaosalise juurde – Taneli E28. Olime just startinud metsa seest sadama suunas, kui Taneli auto igasugusest edasisest koostööst ilma ühegi põhjenduseta keeldus. Õppind mehed, nagu me oleme, proovisime kohe nii:
Aga ei midagi. Mõõtsime laadimist – see puudus taaskord. Õnneks olime vaid mõne kilomeetri kaugusel „metsa seest“ ning saime kiiresti Tomi abiga laetud akut laenata. Enne muidugi proovisime E21 akut (vt lõik E21 eeskujulikust väljanägemisest avatud kapotiga):
Aga E28 aku E21 peale ei mahtunud. Seejärel sõitsime kolonnis Helsingisse, Tanel ilma tulede ja muude ebavajalike aksessuaarideta ning jõudsime edukalt laevale (panen laevas tehtud pildi seekord kinnise kapotiga E21’st, noorem lugeja võib-olla ei teagi, kuidas see auto sellises olekus välja näeb):
Tulles teema alguse juurde tagasi, tuleb vist tõdeda, et nii probleemideta nagu meile algselt tundus, meie reisid siiski pole möödunud?