Segasin endale meeleolu loomiseks ühe Gini toonikuga ja mõtlesin siia kõrvale kirjutada ka mõned read oma tänavuse hooaja ülesastumistest. Üks lähedane inimene, kellega sattusime aeg ajalt vestlema erinevatel filosoofilistel teemadel, lajatas mulle ühes täiesti suvalises kontekstis (normaalse diisel-pereauto temaatikal) halastamatu tõe: "kui mõtled nii nagu kõik teised, oled juba kaotanud!". Ma enda arvates pole kunagi eriti osanud massi sulanduda, pidanud end pigem vasakule ekstrentriliseks tainapeaks, kuid see jäi mind ikkagi painama.
Seesama sõber juhatas mind tagasi kunagi ammu-ammu lapsepõlves loetud Antoine de Saint-Exupéry kultusliku lasteraamatuni "Väike Prints". Lugesin seda nüüd kõrges eas uuesti ja nägn seda raamatut täna hoopis-hoopis teistmoodi kui lapsepõlves. Lugesin kolm korda kaanest kaaneni. See on ülivägev raamat. Kes pole lugenud, tehke seda kindlasti enne surma. Saate palju teada? Ja kui viitsite kaasa mõelda, saate veel palju rohkemgi teada. Aga igaüks saab teada millisena näevad maailma "normaalsed" inimesed ja kui lihtsatele tõdedele taanduvad tegelikult olulised asjad siin ilmas. OK, ma ei väsita teid segase filosoofiaga, kuid pean ikkagi veel korra selle raamatu tagasi tulema.
Mul olid tekkinud kevadel mõned mõtted, milline võiks olla minu järgmine autoost. Enamus nendest mõtetest olid suht pompöössed ja isegi iga võhiku jaoks arusaadavalt ägedad plaanid. Tuttavamad nimed oleks neist Bentley Arnage või Porsche 928, kuid lehel oli veel mitmeid põnevaid valikuid. Üks edevam kui teine, tahtsin mingit vägevat autot. Kuid pidevalt keeras silme ette Väikse Printsi raamatu esimesel lehel tõstataud küsimuse, et mis ikkagi on pildil:

Mida me sel pildil näeme? Kui avatud mõtlemisega me suudame olla? Kas me oskame mõelda teistmoodi ja suuremalt kui kõik teised??? Kas ma tahan näha siin kaabut või olen ma võimeline nägema ikkagi elevanti seedivat boamadu? Selles oligi küsimus.

Ja nii juhtuski, et mul hakkas kuidagi enda piiratuks muutunud maailmapildi pärast häbi ning igaühele arusaadavad klišeeautod pidid seekord jääma teistele. Neile, kes ainult nendest saavadki aru. Neile, kes ei oska näha lihtsas kestas suuri asju. Ja nii tuligi mu ellu hoopis lillat värvi E36 kerega BMW. Pealtnäha tavaline 600 eurone pätibemm, millele keegi loll on tonni eest veljed alla ostnud. Aga roti kestas on peidus pühvel. Saage tuttavaks, Alpina B8 4,6.
Alpina B8 on auto, mida ma olen nooruses palju kataloogipiltidelt vahtinud ja mõlenud, et "nu blin...". Aga minu jaoks on ta alati olnud rohkem teoreetiline toode, sest ma tegelikult ei olnud ühtegi kunagi elus näinud ja E36 BMW kohta on tema hind tundunud alati minu jaoks kosmiline. Aga äkki ta ikkagi on seda kõike väärt? Mida rohkem ma tema kohta lugesin, seda huvitavamaks see auto muutus ning seda rohkem mul teda vaja oli. Aga enne kui ma enda auto juurde jõuan, peate ära kannatama pika ja igava ajalootunni.
Tegemist on esimese ametliku V8 mootoriga 3. seeria BMW-ga. Seda siis 12 aastat enne BMW enda analoogi sündi. Alpina B8 peetakse täna üheks (kui mitte üldse) kõige eksklusiivsemaks Alpina mudeliks läbi aegade. Mitte kunagi varem ega hiljem pole väiketootja teinud nii ulatuslikke ümberehitusi ühe mudeli loomisel ning ületanud seeläbi ka suurtootjat ennast. Väidetavalt püüdis ka BMW E36 arendusfaasis ehitada sellest mudelist V8 mootoriga versiooni, kuid hülgas projekti, kuna protsessi keerukuse tõttu polnud seda võimalik seeriaviisiliselt tootmisliinil toota.
Kui Alpina oli BMW käest läinud küsima aktsepti niisuguse mudeli arendamiseks, olla BMW nad sisuliselt välja naernud ja öelnud, et te saate selle aktsepti, kui suudate niisuguse auto ehitada. Alpina tegi kere juures 42 muudatust, et saada kogu tehnika sobima. Kuigi baasmudelina kasutati justkui BMW 328i, ei ehitatud neid reaalselt juba valmis autodest ringi, vaid BMW valmistas B8 jaoks spetsiaalsed kered. B8 jaoks töötati ulatuslikult ringi BMW 540i V8 mootor, suurendades kolvikäiku ja silindri läbimõõtu. Kuna Nicasil (hiljem Alusil) plokki ei saanud lihtsalt üle puurida, tootis BMW ka need spetsiaalsed plokid Alpina jaoks. Sinna sisse pandi kõrgemat surveastet taluvad Mahle kolvid, muudeti klappide tööd ja programeeriti uus juhtelektroonika. Tulemusena saadi mootor, millesarnast BMW-l endal polnud veel mitu aastat hiljemgi - 4,6 liitrit, 245kW/333 hj, 470 Nm. Mootor väänab juba 1000 pöörde peal 350 Nm, mis on M3 Evo maksimumvääne. Mootor uputati nii sügavale keresse, et selleks tuli ehitada spetsiaalne õhuke karteripõhi ja uus õlipumba süsteem. Loomulikult ka uus väljalase ja spetsiaalsed katalüsaatorid. Tulemusena sündis 50:50 kaalujaotusega auto mis on ainult 30 kilo raskem kui M3.
B8 pakuti ainult manuaalkastiga. Sellegi kohandas Getrag spetsiaalselt Alpina B8 jaoks ning hiljem adopteeris selle ka M3. Valikus oli 2 erinevat tagasilla ülekannet - 2,79 ja 2,93., mõlemaid sai 25% difrilukuga (lisavarustus muide). Tagasild ja pidurid on M3 omad, koos tugevdatud tagaosaga kerega. Esipidurid on Lucas tootnud eraldi tema jaoks. Veidi on muudetud ka esisilla detaile ja nende paigutust. Vedrustuse tegi Bilstein. Kuna ta pidi taluma suuri tippkiirusi, suurendati tagasilla õli maht kahekordseks ja korpus sai jahutusribid. Summuti on nii suur, et rehv mahub napilt mööda.
B8 pakuti kõikide BMW E36 keretüüpidega. Tema hind oli omas ajas paraku väga kõrge. Ta maksis täpselt sama raha, mis Porsche 911 Carrera2 või näiteks BMW 740iL. Olgugi, et mitmetes prominentsetes autotestides peeti teda omas ajas üheks parimate sõiduomadustega autoks üldse, ei olnud ilmselt hinna ja keremudeli suhe ikkagi turul atraktiivne. Kokku toodeti aastatel 1995-1998 ainult 221 Alpina B8 mudelit. Lähtuvalt kogu eeltoodud jutust ongi täna B8 üks enim otsitud ja tahetud Alpina mudeleid.
Sel hetkel kui me kohtusime, ületas kohe tema seksapiil minu jaoks kõik edevamad konkurendid. See on uskumatult vägev auto ja mul on siiralt hea meel, et ma lugesin õigel ajal läbi Väikese Printsi raamatu. Heh ... Büffelherz im Dreier